Veemajanduse reform oleks kasulik kõigile

Postimehes ilmus Marko Erri arvamus veereformi teemal, kus leitakse, et teenusepakkujate ühinemine teeb kõikidele osapooletele olukorra keerulisemaks. Veeteenuse reformi projektijuht Vahur Tarkmees avab riigi seisukohti, miks ja kellele veereformi ikkagi vaja läheb ning millisel kujul see võiks sündida.

Kas on varianti, et Eesti riik veemajanduse reformi läbi ei vii?

Igal juhul on, aga selline käitumine oleks vastutustundetu valitsuse poolt ja kogu riigi veetarbijate suhtes. Paraku jääb 2/3-le eestimaalastest kättesaamatuks Tallinna Vee klientide madal veehinna tase, sest ülejäänud Eesti on valdavalt hajus, sealne investeerimisvajadus sellest tulenevalt suurem ja enamike vee-ettevõtete kliendibaas väiksem. Erandiks on vaid mõned maakonnalinnad. Veereformis sõltubki kõik vaatenurgast – vesi ise pole kunagi nurgeline, kui siis talvel jääna, aga neid vaatenurki on vähemalt neli.

Kõigepealt tarbija vaatenurk

Tarbija eeldab, et kui ta on mõne vee-ettevõtte kunde, siis saab ta järjepidevalt kvaliteetset veeteenust, millel on mõistlik hind ja tema roll on kord kuus või kvartalis arve tasuda ning vastutasuks aastaläbi vett kasutada. Tore oleks kui ta ei maksaks oma veeliitri eest kordades rohkem, kui naaberkülas. Mis on juba tänagi reaalne olukord. Sellesse viimasesse saab panustada kas vee-ettevõtte omanik või valitsus kui riigis kaos hakkab kujunema. Õigemini on riigi roll seda kaost vältida.

Vee-ettevõtja vaatenurk

Tema ülesanne on tarbija ootusi täita ilma kolilaadsete bakterite osavõtuta, aastaringselt. Tal on omanik, kellel võib olla muidki eesmärke peale mõistliku veehinna tagamise. See on tähendanud seda, et veehind ei kata ära isegi igapäevaseid opereerimiskulusid rääkimata investeeringutest. Lahtiseletatuna võib see tähendada poliitilist otsustust valijale meeldimiseks vee-ettevõtte jätkusuutlikkuse arvelt. Võib olla ka nii, et vee-ettevõtte juht oma kompetentsuse ja isikuga kujundab omaniku seisukoha olles näiteks kohaliku omavalitsuse volikogus mõnel võtmepositsioonil. Veereformi kontekstis võib ette tulla erinevusi sõltudes sellest, kas tegemist on väikese vee-ettevõtjaga, kes ühel päeval on ülevõetav või tegemist on nn liitva ettevõtjaga, kes peab sel juhul oma väljakujunenud rutiinidest välja tulema ja lisaväljakutseteks valmis olema. 

Kui väikesed vee-ettevõtted peaksid jätkama omaette, siis kas nende joogivesi vastaks igavesest ajast igavesti nõuetele? Kas nende puhastid toimiks? Mis vahenditest nende investeeringuid tehtaks? Kui neile siiski oleks investeerimiseks toetust anda, siis millise pädevusega spetsialistid nende taristut opereeriks? Tõesti, konsolideerumisel võivad tegevuskulud kasvada, aga mitte konsolideerumise tõttu, vaid ikka seetõttu, et on hakatud osutama nõuetele vastavat veeteenust ja tehtud hulgaliselt investeeringuid, mis on suurendanud omakorda nt elektrienergia kulu tõusu, tööjõukulude tõusu, on uuendatud taristut jm.

Fakt on, et omavalitsuspiiride üleste vee-ettevõtete loomine ja uues tegevuspiirkonnas tegutsema hakkamine on tootnud juba palju head. Spetsialiste suudetakse hoida, investeeringuid teha ja inimesed on võitnud sarnasest veehinnast. Tõsi, see on tähendanud osanike veenmist, aga milleks siis inimestele kõnevõime on antud? Liitumiste puhul saab selguse luua kohe alguses aktsionäride lepinguga. OÜ Järve Biopuhastus on siin üheks näiteks. Milline oleks olukord juhul, kui liitumist ei oleks läbi viidud? Sellisel juhul oleks nendes piirkondades enamus investeeringuid jätkuvalt tegemata jäänud ja teenuse kvaliteet oluliselt kehvem.

Vee-ettevõtte omaniku vaatenurk

Omanik või osanik võib olla tavaline äriettevõte või kohalik omavalitsus. Ta mõistab küll vee-ettevõtte vajadusi, aga tal puudub võimalus lasta veehinnal hirmkalliks tõusta. Seega on samm tõsta vee hind tänaselt 1,1% leibkonna kogukulult kuni kahe protsendini arusaadav, aga sealt edasi pigem mitte. Seda arvamust tõestab veereformi konsultandi poolt värskelt läbiviidav uuring arusaamade kujundamiseks, mis on realistlik ja mis mitte. Vee hinna „liigne“ võimalik kasv võib tekitada olukorra, kus investeeringutest tehakse vaid kõige hädapärasemad, mitte amortisatsiooniarvestuse põhised asendusinvesteeringud.

Üks peamisi põhjusi veereformi läbiviimiseks on asjaolu, et Euroopa Komisjoni ligi 20 aastat väldanud toetused meie veemajandusse on lõppemas ning vee-ettevõtetel on viimaks aeg hakata iseseisvalt tiibu sirutama. Naiivne oleks arvata, et KOV-il on lõputult raha vee-ettevõtluse investeeringute toetamiseks.

Ühe võimaliku veereformi alternatiivina on nähtud ka operaatori ja varade lahutamist. Kui me võtame ühe väikese eraldiseisva vee-ettevõtluse piirkonna, kus on vaja teha hulgaliselt investeeringuid, siis ei päästa meid varade ja teenuse lahutamine. Investeeringu kulu läheb ikka veehinda ja veehind muutub selles piirkonnas investeeringute tõttu väga kulukaks. Võimalik kokkuhoid opereerimiskulude kokkuhoiust on väga väike. Seega, kahest alternatiivist, kas tõsta veehinda väikestes piirkondades väga kiiresti või jätta vajalikud investeeringud tegemata, ei ole kumbki sobilik ei riigi ega ka omaniku vaatest.

Vabariigi Valitsuse vaatenurk

Riik ei saa endale lubada lähtuda ainult efektiivsusest – selle tulemusel toimukski elu ainult Tallinnas ja hädapärast ka suuremates maakonnakeskustes.

Riik ei saa endale lubada lähtuda ainult efektiivsusest – selle tulemusel toimukski elu ainult Tallinnas ja hädapärast ka suuremates maakonnakeskustes. Samas peab ta efektiivsusest lähtuma, seda vähemasti veereformi kontekstis. Vee-ettevõtete efektiivsus peab üle-eestilise tervikkogumina tõusma ja sealjuures on konsolideerimine üks võimalik lahendus. Üks reformi eesmärke ongi ju võrdlussüsteemi juurutamine, et teenuse kvaliteeti erinevates piirkondades paremini hinnata ja kõrvutada ning tulemuseesmärke seada. Veeteenuse ainus mõõdik ei saa olla euro. Me peame rääkima joogivee kvaliteedist, võrgulekete ja liigvee kogusest, avariide ja ummistuste arvust, puhastite tõhususest ja heitveega keskkonda suunatavast reostuskoormusest, veejulgeolekust jpm. See aga tähendab kriteeriumite sätestamist. Täna pole Eesti Vabariigi Valitsuses ühtegi liiget, kes teaks kas Eestis peaks olema üks vee-ettevõte või neli või nelikümmend, sest tal pole selleks piisavalt informatsiooni. Seda alles kogutakse.  Suure tõenäosusega on see valitsuse liige aga kindel, et lähiajal uut haldusterritoriaalset reformi, mis omavalitsuste arvu vähendaks,  läbi ei viida, et see viiks vee-ettevõtete konsolideerumiseni. Haldusterritoriaalseks reformiks pole eeldusi ega ootusi. On sõja ja maksuhirm, aga selle taustal ka teadmine, et teenuste toimepidevus on tähtsam kui kunagi varem. Räägime siinkohal ÜVK teenusest. Seega veereformist pole pääsu, lihtsalt selle mastaapsust me täna veel ei tea.

Veereformi projekti raames oleme ka uurinud Euroopa teiste riikide kogemust ja tõde on see, et iseenesest ei juhtu midagi. Näidetena olgu toodud Inglismaa, Šotimaa, Kosovo, Horvaatia, Leedu mingis mõttes ka Portugal. Tõde on ka see, et muudatuste juhtimine on osutunud keerukaks ja oletused, kas Eestis saab olema üks, 5 või 25 vee-ettevõtet, on tänasel päeval ennatlikud.

Veereformi projektijuht Vahur Tarkmehe artikkel ilmus 4. juuli Postimehes.