KIKi juht: loodus on Eesti põhikapital. Ettevõte, mis oma põhikapitali ära kulutab, pole elujõuline
Foto: Sven Začek
Majandusotsused peavad arvestama looduse väärtusega ka siis, kui kõiki selle osi ei ole võimalik Excelisse panna, kirjutab Äripäevas KIKi tegevjuht ja juhatuse liige Andrus Treier.
Keskkonnahoiust rääkides jõuame Eestis liiga sageli vastanduseni: ühel pool loodus ja piirangud, teisel ettevõtlus, investeeringud ja majanduskasv. Selline vastandus on eksitav. Küsimus ei ole selles, kas valida loodus või majandus, vaid kuidas majandada nii, et meie looduskeskkond ja sellest sõltuv majandus oleksid elujõulised ka aastakümnete pärast.
Majanduses oleme harjunud väärtust mõõtma rahas. See on vajalik, sest ettevõtted peavad teenima kasumit, riigil on vaja maksutulu ja investeeringutel peab olema majanduslik loogika. Probleem tekib siis, kui hakkame pidama väärtuslikuks ainult seda, millele oskame hinnasildi külge panna. Jõgi ei ole väärtuslik ainult sellepärast, et sealt saab kala püüda, ega mets ainult seal kasvava puidu tõttu. Loodus pakub meile puhast vett, tolmeldamist, kaitset üleujutuste eest, elurikkust ja elukeskkonda. Osa neist hüvedest oskame rahasse ümber arvutada, teiste väärtust on aga märksa keerulisem mõõta.
Seetõttu tasub loodust käsitleda meie ühise põhikapitalina. Ettevõte, mis oma põhikapitali ära kulutab ega investeeri selle säilimisse, ei ole pikemas perspektiivis elujõuline. Miks peaksime riigi ja looduskeskkonna puhul mõtlema teisiti? See ei tähenda, et loodust ei tohiks kasutada. Küsimus on selles, kas loome selle abil väärtust viisil, mis põhikapitali säilitab, või viisil, mis selle lõpuks ammendab.
Hea keskkonnaprojekt on lihtsalt hea projekt
Looduse ja majanduse vastandus kaob kõige paremini konkreetseid projekte vaadates. Hea näide on biometaan: sõnnikust ja muudest orgaanilistest jääkidest saab toota biogaasi, puhastada selle biometaaniks ning kasutada olemasolevas gaasitaristus. Nii muutub jääde ressursiks ning taastuvgaas saab asendada fossiilset maagaasi. See näitab hästi, kuidas läbimõeldud lahendusega võivad keskkonnakasu ja majanduslik väärtus tekkida korraga.
Sama põhimõte kehtib linnade kohanemisel tugevate vihmadega. Vastus ei pea olema üksnes suuremate torude ehitamine. Sademevett saab juhtida ka looduslähedaste lahendustega – näiteks kogumis- ja viibetiikide, vihmaaedade või muude vett ajutiselt kinni hoidvate lahendustega. Need võivad vähendada tavapärase sademeveetaristu koormust ning samal ajal toetada elurikkust ja linnakeskkonna kvaliteeti.
Siin peitubki oluline mõtteviisi muutus. Keskkonnahoid ei tähenda tingimata järjekordset nõuet, mis muudab investeeringu kallimaks. Tark keskkonnalahendus võib ise olla majanduslikult mõistlik investeering. Hea keskkonnaprojekt peaks olema hea projekt ka siis, kui võtame selle eest ära sõna „roheline“. See peab lahendama päris probleemi ning looma väärtust inimestele, ettevõtetele ja ühiskonnale.
Sama oluline on osata selgitada, miks neid muutusi tehakse. Inimest kõnetab vähem abstraktne eesmärk ja rohkem see, kas tema kelder jääb paduvihmaga kuivaks, millises keskkonnas kasvavad tema lapsed või kuidas mõjutab investeering tema kodukoha arengut.
Seetõttu tuleb inimesi kaasata vara ja keerulistest asjadest rääkida lihtsalt. Kaasamine ei saa aga tähendada lõputut otsustamatust. Kui investeeringu elluviimine venib aastaid, kasvavad kulud ja võib kaduda ka investeering ise. Ka tegemata jätmisel on hind.
Tugevat majandust on vaja ka looduse hoidmiseks
Ettevõtlus ja majanduskasv ei ole iseenesest looduse vaenlased. Ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ning pikaajaliselt edukas ettevõte vajab toimivat ühiskonda, ressursse, häid töötajaid ja elukeskkonda, kus inimesed tahavad elada. Samamoodi vajab keskkonnahoid tugevat majandust: investeeringud energiatõhususse, taastuvenergiasse, veemajandusse või looduse taastamisse vajavad raha ja ettevõtluse võimekust.
Hea näide on hoonete rekonstrueerimine. Kui hoone vajab pärast renoveerimist vähem energiat, vähenevad nii energiakulud kui ka energiakasutusega kaasnev keskkonnamõju. Kõige rohelisem energia on selles mõttes energia, mida polegi vaja toota. Euroopa Komisjoni hinnangul võib väga madala energiatõhususega hoone põhjalik renoveerimine vähendada hoone energiatarbimist kuni 80 protsenti. Majanduslik ja keskkonnaalane kasu võivad seega käia väga otseselt käsikäes.
Just selliseid lahendusi peaksime rohkem otsima. See tähendab, et ka keskkonnaprojektidele tuleb esitada majanduslikke küsimusi: millise probleemi projekt lahendab, millist väärtust loob, kui palju see maksab ja kas sama tulemuse saaks saavutada targemalt? Üksnes sildist „roheline“ ei piisa. Avalikku raha tuleb suunata lahendustesse, millel on tegelik mõju ja mis loovad pikaajalist väärtust. Samal ajal peavad majandusotsused arvestama looduse väärtusega ka siis, kui kõiki selle osi ei ole võimalik Excelisse panna.
Tavapäraselt tulebki siin mängu riikide või arenguorganisatsioonide roll. Kui Excel ei klapi, sest kasu saab investeeringust laiem avalikkus või tasuvusaeg on lihtsalt liiga pikk, peab keegi õla alla panema. Ikka selleks, et pikas vaates olulised projektid tehtud saaksid. Seetõttu rahastavadki näiteks looduse hoiu ja taastamise projekte maailmas enam kui 80% ulatuses riigid või rahvusvahelised arenguorganisatsioonid. Nende projektide tasuvusaeg võib olla pikk ja kasu jaguneda paljude vahel, kuid pikas vaates loovad need olulise aluse nii majanduse kui ka ühiskonna toimimiseks.
Loodus ja majandus ei ole kaks konkureerivat eesmärki. Majandus toimib looduskeskkonna sees ja sõltub sellest; looduse hoidmiseks vajame omakorda tugevat majandust, ettevõtlust ja investeeringuid. Kui hakkame loodust käsitlema mitte majandusarengu takistuse või kulureana, vaid meie ühise põhikapitalina, muutub ka küsimus, mida otsuseid tehes küsime. Mitte „kui palju keskkonnahoid meile maksab?“, vaid „kuidas luua majanduslikku väärtust nii, et meie põhikapital säiliks ka neile, kes tulevad pärast meid?“