KIK võttis Arvamusfestivalil fookusesse ehitusjäätmed, metsade elurikkuse ja kliimaneutraalse Eesti

Foto: Merilyn Sepp

Arvamusfestivali esimesel päeval toimus jätkusuutlikkuse alal arutelu „Ehitusjäätmed: probleem või potentsiaal?”, mille fookuses oli ehitusjäätmete mõju keskkonnale, jäätmete süsinikujalajälg, väärindamine ning säästvad (tuleviku)lahendused.

Arutelu juhtis KIKi ringmajanduse ja ressursisäästu valdkonnajuht Rita Jürmann. Arutelus osalesid Green Marine juhatuse liige Indrek Kajakas, Merko Ehitus Eesti kvaliteedijuht Eneli Liisma, Rand & Tuulberg ESG juht August Kompus ning Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna nõunik Kaido-Allan Lainurm.

Arutelus jõuti järeldusele, et jäätmeprobleem on vaid üks osa suuremast pildist ning kestlikkus peab olema osa ehitusprotsessist - projekteerimisest ja materjalide valikust kuni ehituse lõpuni ja jäätmete käitlemiseni. Kui tahame ehitussektorit muuta jätkusuutlikumaks, siis on selleks vaja süsteemset lähenemist, mis hõlmab nii tehnoloogilisi kui ka poliitilisi muudatusi.

Ehitusjäätmete taaskasutusse võtmiseks on vaja välja töötada ühtsed ja selged kriteeriumid, mis panevad paika taaskasutatud materjali omadused ja aitavad hinnata ehitusmaterjali taaskasutatavust. Materjalipangad ja digitaalsed platvormid lihtsustavad taaskasutatavate materjalide leidmist ja kasutamist. Samuti on oluline jagada parimaid tavasid ja kogemusi sektorisiseselt.

Metsa alal toimus arutelu „Kas erametsi saab majandada elurikkalt?”, kus otsisime vastuseid sellele, mida saab erametsa omanik teha elurikkuse tõstmiseks ja kas erametsa majandamine saab olla elurikkust soosiv. Rääkisime erametsatoetustest ning nende laiemast mõjust.

Arutelus osalesid Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakonna juht Gunnar Reinapu, Kliimaministeeriumi elurikkuse ja keskkonnakaitse asekantsler Antti Tooming, Tartu Ülikooli Ökoloogia ja maateaduste instituudi kaasprofessor Jaan Liira ja Metsaühistu Minu Mets MTÜ eestvedaja Ülle Läll.
Arutelu juhtis kommunikatsiooniekspert Urmas Vaino.

Arutelul tuli selgelt välja, et erametsade majandamise ja elurikkuse vahel on tarvis leida tasakaal. Erametsade elurikkalt majandamine on võimalik, kuid see vajab täiendavaid teadmisi, vahendeid ja tuge. Oluline on leida kuldne kesktee metsade majandamise ja looduskaitse eesmärkide vahel, et säilitada looduse mitmekesisust samal ajal, kui arvestatakse erametsaomanike majanduslikke huve.

Teise olulisema teemana kerkisid üles erametsaomanike mured. Looduskaitselised piirangud võivad piirata nende õigusi ja majanduslikke huve. Riigi toetused ja õiglane kompensatsioonimehhanism on vajalikud, et motiveerida metsaomanikke loodusväärtusi hoidma, kuid riigi ja metsaomanike vahel peab olema usaldusväärne koostöö. Eesmärk on Eestis kaitsealasid laiendada, kuid see tõstatab küsimusi, kuidas tasakaalustada metsaomanike huve ja looduskaitse vajadusi.

Arutelul jõuti selgusele, et KIKi toetused on olulised, et aidata erametsaomanikel hallata oma metsi jätkusuutlikult ja liigirikkalt ning toetused peaksid mitte ainult soodustama ökoloogiliselt jätkusuutlikku majandamist, vaid ka kindlustama, et metsaomanikud ei tunneks ennast karistatuna oma metsade majandamise eest.

Erametsade elurikkuse arutelu — Arutelu **„Kas erametsi saab majandada elurikkalt?”**. Foto: Liisi Brett

Arvamusfestivali teisel päeval korraldasime noorte alal arvamusrännaku teemal kliimaneutraalne Eesti 2050, kus noored said arutleda poliitikakujundajatega kliimateemade üle, võttes fookusesse kolm teemat: linnaruum ja liikuvus, energeetika ning rohemõjustamine.

Avakõne pidas ookeanisaadik Leedi Merle Liivand. Arvamusrännakut modereeris KIKi projektijuht Anni Raie. Laudkondlikes aruteludes osalesid poliitikakujundajatest Riigikogu liikmed Hanah Lahe ja Zuzu Izmailova, kliimaminister Yoko Alender, peaministri nõunik Eliise Kuus, Tallinna abilinnapea Madle Lippus, valitsuse esindaja Ida-Virumaal Jaanus Purga, ookeanisaadik Leedi Merle Liivand ning noored Noorte Keskkonnanõukogust, Noorte Keskkonnaühisusest ja Arvamusfestivali osalejate hulgast.

Arvamusrännakul laudkondades kõlama jäänud mõtted, milline võiks olla Eesti aastal 2050:

Energeetika
2050. aastal oleme energiatarbimises säästlikud ja inimeste teadlikkus energiatarbimisest on tõusnud. Meie hooned on energiatõhusad ning ettevõtted toimivad tööstussümbioosis. Toodame Eestis nii palju energiat kui ise vajame ja tekitame ka väikse varu.
Sinnani jõudmiseks peaksime tänasel päeval otsustama, milliseid energiaallikaid me arendada soovime. Näiteks võiksime arendada ise tuuleparke merel ja maal.

Linnaruum ja liikuvus
2050. aastal on meil müravabad linnad. Tekkinud on külastruktuuriga linnad, kus on suurem sotsiaalne sidusus. Linnaruumis on kesksed teenused saadaval igas kvartalis (15-minuti linnad). Ehitus toimub ringmajanduse põhimõttel ning suurt tähelepanu pööratakse elurikkuse edendamisele nii maapinnal kui vees. Linnaruumi disainis on esimesel kohal jalakäija, teisel kohal kergliiklus ning kolmandal kohal (era)auto. Täna peaksime linnades soodustama rohkem piloot- ja näidisprojektide elluviimist, et katsetada erinevaid lahendusi ja olla eeskujuks. Näiteks võiks selleks olla autovaba pühapäeva kampaania või üleskutse kasutada ühe pere kohta ühte autot.

Rohemõjustamine
Rohemükse aastal 2050 enam ei olegi vaja, sest keskkonnasõbralikud valikud on juba tavapärased. Meil ei olegi võimalik teha keskkonnavaenulikke valikuid ning riik ei toeta enam keskkonnakahjulikke ettevõtmisi. Ettevõtted ning tootmine on ringne ning kasutatakse materjalipanku (varasemalt toodetud ja ladustatud materjalid nt tuhamäed, prügimäed). Ühe lahendusena pakuti välja tervisemõjude maks, mille puhul tervise- või keskkonnavaenulikemate valikute maks oleks samas hinnajärgus, mis jätkusuutlikumate valikute tegemine.