Joosep Nahkor: Eesti puhta veega on seis palju kehvem, kui arvame

Foto: Sven Začek

Kui tahame, et Eesti tuleks toime järgmiste kriisidega, peame oma veed hoidma heas seisus. Kriisikindlust ei ehitata ainult elektrijaamades või sidevõrkudes, vaid ka jõgedes, järvedes ja põhjavees, kirjutab Delfi Arvamusportaalis KIKi LIFE WetEST projekti lisarahastuse projektijuht Joosep Nahkor.

Puhtast veest sõltub nii inimeste tervis, toidutootmine, ettevõtete toimimine kui ka kogukondade võime keerulistes oludes toime tulla. Mis juhtub aga siis, kui meie vett tabab kriis? Eesti kriisikindlus ei sõltu ainult elektrijaamadest ja sidevõrkudest, vaid ka sellest, mis seisus on meie jõed, järved ja põhjavesi.

Kujutame ette, et Haapsalu linn peab toime tulema Põhja-Euroopat tabanud äärmusliku kuumalainega. Selline stsenaarium ei pruugi olla enam kauge tulevik. Eestis on kuumalained muutunud viimastel kümnenditel nii sagedasemaks kui intensiivsemaks.

Haapsalu laht muutub järjest madalamaks ja kasvab kinni. Kuurortlinna mainet varjutavad toitainetega reostunud veest põhjustatud sinivetika puhangud. Kui suplusvesi haiseb, on mudane või lausa ohtlik, ei meelita see enam turiste ligi. See aga vähendab ettevõtete tulusid, nõrgestab kohalikku majandust ja suurendab ebakindlust tuleviku ees.

Lisaks on rannad, kuhu inimesed end jahutama suunduvad, muutunud vetikapuhangute tõttu terviseriskiks, mis suurendab survet tervishoiu- ja hoolekandesüsteemile. Veetaseme languse tõttu ei suuda laht sama hästi reguleerida kohalikku õhutemperatuuri ja pakkuda leevendust kuumale ilmale. Inimeste soov kuumaga vette minna läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse hoiatustega, mis omakorda suurendab kommunikatsioonikoormust ja vähendab usaldust avaliku võimu vastu.

Esmapilgul võib tunduda, et Eestis on vee hulga ja kvaliteediga kõik hästi. Suvel saame minna oma lemmikranda või -järve ja vesi tuleb kraanist iseenesest. Aeg-ajalt kuuleme sinivetika õitsengutest või joogivee probleemidest, kuid üldiselt tundub, et kõik on korras. Just seetõttu kipume ka puhast vett pidama iseenesestmõistetavaks ega mõista alati selle tõelist väärtust.

Inimeste soov kuumaga vette minna läheb vastuollu kohaliku omavalitsuse hoiatustega, mis omakorda suurendab kommunikatsioonikoormust ja vähendab usaldust avaliku võimu vastu.

Veekeskkonna seisund mõjutab kogu Eestit

Tegelik pilt on siiski märksa murettekitavam. Vaatamata korrapärasele veemajandusele on umbes pooled Eesti pinnaveekogumid ja suur osa põhjaveekogumitest endiselt kehvas või ohustatud seisundis.

Ohud ei piirdu aga ainult ühe veekogu või piirkonnaga. Näiteks on Ida-Virumaa kaevandustegevus sundinud inimesi otsima alternatiive joogivee ammutamiseks Kurtna järvestikust, mis aga mõjutab sealset habrast looduskeskkonda. Kliimamuutused omakorda süvendavad veekogude seisundi halvenemist kogu Eestis. See näitab, et veekeskkonna probleemid ei ole enam pelgalt kauge tuleviku küsimus, vaid mõjutavad juba täna meie võimet kriisidega toime tulla.

Kriiside mõju sõltub nende olemusest, kuid heas seisundis veekogud ja märgalad aitavad leevendada üleujutusi ja põudasid ning toetavad kriisidest taastumist veest sõltuvates sektorites nagu tööstus, turism ja energeetika. Veega seotud riskid ei ole ainult Eesti probleem.

Ukrainas on sõda kahjustanud joogiveesüsteeme, Hispaanias on märgalade kadumine süvendanud üleujutuste mõju ning Läänemeres vähendavad hapnikuvaesed alad kalavarusid. Need näited näitavad, et veekeskkonna seisund ei mõjuta üksnes loodust, vaid kogu ühiskonna toimimist ja vastupanuvõimet.

Veekeskkonna hoidmine on ühine vastutus

Veekeskkonna probleemidel on harva üks kindel põhjus või lihtne lahendus. Alati ei pruugi küsimus olla ühe järve või jõelõigu parandamises, vaid selles, kuidas kogu vesikond tervikuna toimib. Näiteks võib mõne järve setetest puhastamine tunduda hea lahendus, kuid kui jõgedest kandub sinna jätkuvalt toitaineid, oleme peagi alguspunktis tagasi.

Seetõttu ei ole veekeskkonna hoidmine ainult riigi või kohalike omavalitsuste ülesanne. Oma roll on nii maaomanikel, ettevõtjatel kui ka kohalikel kogukondadel. Üks suurimaid ohte Eesti veekogudele pärineb põllumajandusest ja metsandusest.

Väetamise, kuivendamise ja lageraie tulemusel jõuavad kraavide ja drenaažide kaudu veekogudesse toitained, mis põhjustavad vetikate ja muu taimestiku vohamist ning kiirendavad veekogude kinnikasvamist. Maaomanikud saavad seda mõju vähendada, takistades toitainerikaste setete kandumist veekogudesse ning hooldades kraave keskkonnahoidlikult.

Samas puuduvad endiselt piisavad andmed ligi kolmandiku veekogumite seisundi hindamiseks. Seetõttu on oluline ka kohalike elanike panus. Sageli piisab sellest, kui märgata probleemi ja sellest teada anda, näiteks veestik.info kaudu. Kohalike inimeste tähelepanekud aitavad muutusi märgata sageli kiiremini kui ametlik seire ning annavad väärtuslikku teavet otsuste tegemiseks.

Lahendused on olemas

Veekeskkonna probleemid ei lahene kindlasti üksikute projektidega. Vaja on paremat koostööd, nutikamaid seirelahendusi ja ajakohaseid tööriistu, mis aitavad probleeme märgata enne, kui neist saavad kriisid. Selle nimel on juba olulisi samme astutud.

Näiteks Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Kliimaministeeriumi koostöös elluviidav LIFE WetEST projekt katsetab ja rakendab lahendusi, mis aitavad parandada Lääne-Eesti veekeskkonna kvaliteeti. Projekt LIFE CleanEST aga keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa veekogude seisundi parandamisele, tegeledes nii reostusallikate vähendamise, veekogude taastamise kui ka uute lahenduste katsetamisega.

Mõlemad algatused lähtuvad põhimõttest, et veekeskkonna probleeme tuleb lahendada terviklikult, mitte üksikute veekogude kaupa. Sarnaseid algatusi on Eestis veelgi, kuid päris muutused sünnivad ainult siis, kui veekeskkonna parandamisega järjepidevalt tegeleda.

Lahendused ei ole seega teadmiste ega oskuste puudumise taga. Nüüd on küsimus selles, kas suudame need ka ellu viia. Selleks on vaja kaasata rohkem kohalikke kogukondi, tagada vajalik rahastus ja teha senisest tihedamat koostööd eri valdkondade ja valitsemistasandite vahel.

Kui tahame, et Eesti tuleks toime järgmiste kriisidega, peame oma veed hoidma heas seisus. Kriisikindlust ei ehitata ainult elektrijaamades või sidevõrkudes, vaid ka jõgedes, järvedes ja põhjavees. Veekeskkonna probleemidel on harva üks kindel põhjus või lihtne lahendus.