ESG tuli ja jääb. Tagasiteed ei ole
Viimasel ajal räägitakse, et ESG ehk kestlikkusaruandlusega seotud aspektide olulisus hakkab moest välja minema ning korporatsioonid, aga ka riigid, taganevad võetud kohustustest. On arusaadav, et uudsed tehnoloogiad ja täiendavad nõuded peavad olema kasutusele võetavad nii, et sotsiaalmajanduslikult oleks mõjud aktsepteeritavad. Me ei taha, et need viiks pankrottide ja kõrgetest toidu ning baasteenuste hindadest (nagu elekter ja toasoojus) tulenevalt enamuse vaesuseni. See aga ei tähenda, et tervikuna ei peaks liikuma parema tasakaalu poole ning arvestama looduse ja elurikkusega seotud näitajaid. ESG aruandlus on tulnud, et jääda. Andmed on alles esimene sammuke õiges suunas.
Looduskapital on väärtuslik, kuid keeruliselt mõõdetav
Suurim probleem on pikaajaliste negatiivsete (või positiivsete) keskkonna ja sotsiaalsete mõjude sidumine majanduslike huvidega, mis kipuvad keskenduma lühiajalise kasumi taotlemisele. Viimane on küll loogiline, kuna tänane kasum võimaldab uusi investeeringuid, kuid teha seda enamuse inimeste ja looduse tuleviku arvelt ei tohiks olla laiemalt aktsepteeritav.
Analüüsid näitavad, et majanduslik või toodetud kapital (Produced Capital) on viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud. Mitu korda vähem, kuid siiski on kasvanud ka inimkapital (Human Capital) ehk heaolu tervikuna, sealhulgas sotsiaalsed-, kultuurilised- ning terviseteenused. Samal ajal on looduskapital (Natural Capital) vähenenud ja seda koguni ligi poole võrra. Kusjuures sellised mudelid ei arvesta kogupilti - eelkõige vaadeldakse siin nö bioloogilisi ja hinnatava (turu)väärtusega varasid nagu eluskari või kalavarud, mitte aga kogu looduse ökosüsteemi tervikuna.
Maailma Majandusfoorumi andmetel sõltub loodusest rohkem kui pool maailma majanduse tulemustest.
Maailma Majandusfoorumi andmetel sõltub loodusest rohkem kui pool maailma majanduse tulemustest. Riskide mõistmisele aitab kaasa, et järjest enam muutuvad tõrked ökosüsteemide töös reaalselt tajutavateks - seda alates antibiootikumide resistentsusest kuni vee- ja kalavarude või metsa ja muude looduskoosluste kadumisest tuleneva otsese kahjuni. Ühest küljest on hea, et me oskame järjest paremini hinnata looduse olukorrast tulenevaid riske ja arvestada nendega ettevõtete tegevuses, kuid selleks, et saaksime looduse lülitada majandusotsustesse, tuleb kvantifitseerida selle rahaline väärtus.
Kui tasuvusarvestused taastuvenergeetikas või isegi süsinikuheite määratlemine on suhteliselt arusaadavad mõisted, siis ökosüsteemiteenuste kui võimaldava varaklassi väärtuse arvutamine on ülikeeruline. Täna räägime alles vajalike andmete, tehnoloogiate ja mudelite määratlemisest, mis võiks tulevikus luua aluse selle majandusmudelitesse integreerimiseks.
Eraturg iseseisvalt probleemi ei lahenda
Palju lootusi pannakse vabatahtliku süsinikuturu sarnase turu tekkimisele, kuhu võiks lisanduda ka nn looduse või elurikkuse krediidid ning turule ennustatakse korralikku kasvu. Samas on vabatahtliku turu arenemiseks ülioluline ühtsete arusaamade fikseerimine, et vältida sarnaseid tururaputusi nagu ajakirjas The Guardian avaldatud materjal sertifitseeritud projektide vähesest või suisa olematust mõjust. Vaatamata headele kavatsustele ja pikaajalisele panustamisele tõmmati senistel arusaamadel vaip alt ning anti tagasilöök turule tervikuna. Ettevõtjad muutusid rahalisel panustamisel vägagi ettevaatlikuks. Rahvusvaheliste põhimõtete fikseerimine on ülioluline, et turg täidaks eesmärki ja ei saaks külge rohepesu silti.
Riigid pingutavad
Kui vaadata looduspõhiste lahenduste ja ökosüsteemi teenuste poole, siis on riigid peamised rahastajad. Nemad panustavad UNEPi andmetel lausa 82% maailma loodushoidu ja taastamisse suunatud vahenditest. Kuigi vabatahtlikud algatused ja filantroopiast kantud investeeringud leiavad laiemat tähelepanu ning nende maht on viimastel aastatel kasvanud, siis on kogupildis nende panus looduspõhiste lahenduste finantseerimisse vaid veidi vähem kui 4%.
Vaadates fondijuhtide hallatavaid varasid, oli MorganStanley hinnangul 2023. aasta lõpus neist otseselt kestlikkusele suunatud vaid 7,2%. Selles numbris on sees ka näiteks tervishoid, taastuvenergeetika jms, ehk otseselt looduse olukorra parandamisele suunatud varade maht on reaalsuses väga väike.
Täna on juba olemas mudelid, mille alusel saab looduse väärtust küll arvestada, kuid esialgu pigem makrotasandil. Näiteks Maailmapanga andmetel toob iga ökosüsteemide taastamisele kulutatud dollar tagasi 7 kuni 110 dollarit majanduslikku kasu. Paraku ei ole seni õnnestunud sellist väärtust tõlkida lühiajalistesse rahavoogudesse, mis mõjutaksid meie igapäevaseid majandusotsuseid. Siiski on selge, et loodusressursside vähenemine ja rahvastiku kasvu peatumine sunnib otsima kestlikumaid võimalusi ning tulevikus ei ole võimalik keskenduda vaid tänasele kitsale majandusarvestusele. Kaasata tuleb tasakaalustavaid mõõdikuid.
Maailmapanga andmetel toob iga ökosüsteemide taastamisele kulutatud dollar tagasi 7 kuni 110 dollarit majanduslikku kasu.
Praktilised lahendused loovad tee kokkulepeteks
Tervikuna on selge, et kliimamuutuste ja elurikkuse kao probleemi ei lahenda eraldi ainult riigid ega ettevõtted. Täna on mitmeid metsanduse ja maakasutusega seotud alustavaid ettevõtteid, kes oskavad järjest paremini mõõta loodusväärtuste erinevaid aspekte ning püüavad leida võimalusi uudsete ärimudelite loomiseks. Siiski on ühtse kokkulepitud raamistikuta lahendusi raske laiemalt kasutusele võtta. Ajas muutuvad arusaamad ja turuolukorrast sõltuvad kestlikkuse lubadused ei loo vajalikku kindlust ega selgust.
Enamasti kiputakse tulevikku vaatavalt rääkima praeguste mudelite jätkumisest neid pisut kohandades. Hetkel on aga vaja järske muudatusi, mille puhul saavad jõustavaks vahendiks olla selged regionaalsed ja globaalsed kokkulepped.
Meeldib see meile või mitte, kuid süsinikukvootide ja -turgudele sarnane mehhanismide rakendamine ja laiendamine elurikkusega seotud valdkondadesse on möödapääsmatu, et sedavõrd ulatuslik muutus aset leiaks. Näeme kvoodisüsteemide rakendumisest energeetikasektoris, et selle mõju on reaalne ja majanduslikult sisukas. Saastavamad tehnoloogiad on muutunud kalliks. Ka Pariisi leppest tulenevad kokkulepped ja ELi tegevus süsiniku piirikaubanduse mehhanismi loomisel on sammud õiges suunas. Loomulikult peab siin otsima laiemat ülemaailmselt tasakaalu, et mitte halvendada oma regiooni seisu. Seetõttu ongi selliste lepete tegemine ülikeerukas ja aeganõudev, kuid siiski möödapääsmatult vajalik.
ESG ei hääbu, kuid ilmselt normaliseerub ning leiab ajapikku oma koha majanduses. Sellega seotud andmete väljatoomine on alles üks esimesi keerulisi samme pikal teekonnal. Tagasiteed ei ole. Nagu on selgelt väljendanud ka maailma suurima, Norra riikliku investeerimisfondi juht Nicolai Tangen – ESG ei kao, ta lihtsalt muutub ühel hetkel tavapäraseks osaks ettevõtete tegevuses.
KIKi juhataja Andrus Treieri artikkel ilmus 18.10.2024 Äripäevas