Agnes Unnuk: kas nutitelefon viib noore loodusest eemale või hoopis lähemale?

Foto: Sven Zacek

Ühelt poolt räägime üha enam loodusest võõrdunud ekraanilastest. Teisalt sõidavad bussitäied koolilapsed looduskeskustesse ja matkadele. Need kaks pilti näivad esmapilgul vastuolulised, kuid võivad olla korraga tõesed. 

KIKi keskkonnateadlikkuse- ja hariduse arenduskeskuse juht Agnes Unnuk kirjutab 06.10.2026 Lõuna-Eesti Postimehes, et noorte loodusest võõrdumise puhul polegi ehk peamine küsimus selles, kas nad üldse loodusesse jõuavad, vaid selles, kuidas luua noore jaoks isiklik suhe loodusega ning leida selles oma koht ka digimaailmale.

Viis aastat tagasi uurisin oma magistritöös Läänemerega seotud keskkonnaprobleemide tajumist Eesti ja Soome lõpuklasside õpilaste seas. Selle töö tulemuste ja mitmete uuringute põhjal julgen väita, et laste loodusest võõrdumise mure ei ole päris õhust võetud, kuid otseselt pole selles ka süüdi digimaailm. 

Teadmised loodusest võivad vanusega suureneda, kuid samal ajal vähenevad huvi ja emotsionaalne side sellega. Laps võib kontrolltöös vastata õigesti kõikidele küsimustele, kuid see ei tähenda veel, et ta tunneks loodusega sidet või tajuks keskkonnaprobleeme enda elu puudutavana. Rohkem looduses viibimise kogemusi saanud õpilased suhtuvad loodusesse julgemalt, on uutele õuesoleku kogemustele avatumad ning tajuvad keskkonnaprobleeme endale lähemal.

Teadmistest üksi ei piisa

Eesti noorte loodusteadmised võivad olla head, kuid nendest ei teki automaatselt keskkonnateadlikku käitumist ega tunnet, et „mina saan midagi teha“. Seetõttu ei peaks loodushariduse puhul küsima ainult seda, kui palju laps teab seentest, lindudest, metsast või Läänemerest, vaid kas ta oskab nähtut ja õpitut enda eluga seostada. 

Eesti noorte loodusteadmised võivad olla head, kuid nendest ei teki automaatselt keskkonnateadlikku käitumist ega tunnet, et „mina saan midagi teha“.

Võime lapsele õpetada kümneid linnuliike, aga kui tal pole olnud võimalust märjal hommikul metsas käia, linde kuulata ja püüda aru saada, kes puu otsas laulab, siis võib teadmine jääda lihtsalt õpikusse. Sama oluline on aidata lapsel mõista, mida tähendab veekogu halb seisund tema kodukoha jaoks, miks peaks talle korda minema elurikkuse vähenemine ning kuidas on tema igapäevased valikud seotud keskkonnaga. Alles siis, kui teadmisele tekib isiklik tähendus, tekib soov ka tegutseda.
Mul on hea meel, et oleme KIKis saanud toetada koolide õppekäike keskkonnahariduskeskustesse, kus erinevad õppeprogrammid aitavad lastel õpitut päris looduse ja oma eluga seostada. Kahel viimasel õppeaastal on neist programmidest osa saanud ligikaudu 155 000 last. Keskkonnahariduse üks olulisemaid ülesandeid ongi aidata noorel mõista, kuidas käsitletav probleem teda ennast puudutab. 

Keskkonnahariduse üks olulisemaid ülesandeid ongi aidata noorel mõista, kuidas käsitletav probleem teda ennast puudutab.

Aga mida siis ikkagi teha nutitelefoniga?

Tänapäeva noored elavad suure osa oma elust digitaalses infokeskkonnas ning mida rohkem aega kulub virtuaalmaailmas, seda vähem võib jääda vahetut kokkupuudet loodusega. Kiusatus on näha nutitelefoni kõige selle süüdlasena. Aga võib-olla küsime hoopis valesti?

Probleem ei pruugi olla ekraan ise, vaid see, kas ekraan asendab looduskogemust või aitab seda süvendada. Lõputu telefonis kerimine konkureerib tõesti metsas, rabas või järve ääres olemisega. Samas võib linnuhääli tuvastav rakendus panna lapse esimest korda päriselt kuulama, mis puu otsas toimub. Seente määramise rakendus võib muuta tavalise metsaskäigu põnevaks otsimisretkeks. Digivahend võib aidata märgatut ära tunda, sellele tähenduse anda ning tekitada soovi rohkem teada saada.

Kui tänapäeva noored on paratamatult digimaailmas, siis miks ei võiks ka loodusharidus osaliselt seal olla või seda olukorda heas mõttes ära kasutada? See ei tähenda, et loodusharidus peaks kolima nutiseadmesse. Vastupidi. Digivahendi väärtus tekib siis, kui selle abil saab tekitada huvi looduse vastu ning seejärel viia tähelepanu ekraanilt pärismaailma.

Loodusharidus peab kasvama koos noorega

Minu magistritöös tuli välja, et keskkonnahariduse teemade käsitlemine kipub vanusega hõrenema, eriti pärast kuuendat klassi. Seega ei peaks me muretsema ainult sellepärast, kas laps üldse loodusesse jõuab, vaid peaksime küsima ka seda, mis juhtub loodusharidusega teismeeas. Ajal, mil noore iseseisvus kasvab, tema harjumused kujunevad ning digimaailma osa tema igapäevaelus muutub järjest suuremaks.

Keskkonnahariduskeskuses käinud algklassilapsest ei pruugi automaatselt saada loodusega seotud teismelist. Siin võikski peituda üks võimalus digivahenditel. Selle asemel, et püüda noore digimaailma ja loodust teineteisest lahutada, võiksime neid teadlikult ühendada. Eriti vanemate laste puhul, kes nagunii seal digimaailmas toimetavad. Tehnoloogia võib olla sild teadmise ja kogemuse vahel. 

Seetõttu oleme KIKis toetanud ka õpilaste rohetehnoloogia projekte, kus noored on saanud ise käed külge panna ning rajada koolide juurde näiteks tuulegeneraatoreid, päikeseparke ja nutikasvuhooneid. Neid tegevusi täiendavad ettevõtete külastused, koolitused ja töötoad, mis aitavad tehnoloogiaid paremini mõista ning nende vastu huvi tekitada. Rohetehnoloogia on hea näide sellest, kuidas ühendada loodusteadmised ja tehnoloogia. Just selliste seoste loomine aitab noorel mõista, et keskkonnateemad ei ole midagi kauget ja abstraktset, vaid puudutavad otseselt ka tema tulevikku.

Just selliste seoste loomine aitab noorel mõista, et keskkonnateemad ei ole midagi kauget ja abstraktset, vaid puudutavad otseselt ka tema tulevikku.

Ekraanist loodusesse, mitte loodusest eemale

Ma ei usu, et peaksime valima kahe äärmuse vahel: kas saadame lapse metsa ja võtame telefoni ära või lepime sellega, et tema maailm ongi edaspidi peamiselt ekraanil. Vaja on mõlemat, aga kummalgi peab olema oma roll. Päris looduskogemus loob emotsionaalse suhte. Digivahend saab aidata nähtut märgata, ära tunda, mõtestada ja jagada. Teadmised aitavad omakorda mõista, miks see kõik oluline on.

Seetõttu tegutseb kvaliteetse keskkonnahariduse toetamiseks selle aasta algusest KIKi koosseisus keskkonnateadlikkuse ja -hariduse arenduskeskus ehk KAKK. Keskusel on oluline roll õpetajate ja keskkonnahariduskeskuste toetamisel, et lapsed mõistaksid looduses ja ühiskonnas toimuvat, looks seoseid ning kujundaks keskkonnateadlikke hoiakuid.

Kokkuvõtvalt saabki öelda, et korraga võib olla tõsi, et bussitäied lapsed käivad looduskeskustes ja samal ajal on põhjust muretseda loodusega sideme nõrgenemise pärast. Küsimus pole ainult selles, kas laps kord aastas metsa jõuab. Küsimus on selles, kas loodus muutub talle tuttavaks, tähenduslikuks ja tema enda maailmaga seotuks.

Sest nagu Senegali looduskaitsja Baba Dioum on tabavalt öelnud: „Lõpuks kaitseme me ainult seda, mida armastame, armastame vaid seda, mida mõistame, ja mõistame vaid seda, mida meile on õpetatud.“