Rahvusvaheline kliimakoostöö: rohkem kui suured sõnad

Juuni alguses toimus rahvusvaheline kliimakonverents "Stockholm +50: Terve planeet kõigile – meie vastutus, meie võimalus". 

KIKi arengu ja koostöökoja juht Helen Sulg ja partnerlussuhete koordinaator Kersti Liivorg jagavad oma märkamisi ÜRO ning Rootsi Kuningriigi partnerluses korraldatud suurürituselt. Neid usutles KIKi kommunikatsioonijuht Kati Raudsaar. 

• Mis üritusega oli tegu?

Kui Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) loodi II maailmasõja järgselt, 1945. aastal, et tagada riikidevaheline rahu, julgeolek ja inimõigused, siis elukeskkonna hoidmisele keskenduv ÜRO Keskkonnaprogramm (UNEP ehk United Nations Envrionment Program) käivitati alles aastal 1972.  

Stockholm+50 tähistaski uue viiekümnendi algust UNEP-i asutamisest ja esimesest üleilmsest keskkonnakonverentsist. UNEP-i asutamise päeval kutsuti ellu iga-aastane keskkonnapäev 5. juunil ning deklareeriti lubadus kaitsta ja parandada elukeskkonda. See on omakorda aluseks tänaste suurematele keskkonnavaldkonna otsustele ja algatustele nagu näiteks Pariisi kliimalepe, erinevad keskkonnakonventsioonid ja kliimakonverentsid ehk COP-id.

• Millised teemad olid konverentsil laual?

Kliimadebatt ei käi pelgalt temperatuuripügalate või süsinikutonnide ümber. Loodus ja inimene on koosmõjus toimiv tervik ning kasvavateks murekohtadeks on toit ja puhas joogivesi, ressursside piisavus ning sini- ja ringmajandusele üleminek (sh eriti tekstiili, ehitus- ja elektroonikajäätmete maht), elurikkus ja võõrliikide levik ning energeetika ja kliimakohanemine.  

Kõlama jäi, et deklaratsioonidelt ja lubadustelt on vaja kiiremini jõuda tegudeni: mitte-tegemisel on ajas järjest suurem hind, olgu selleks välja surnud looma- ja taimeliigid või aina kulukamad keskkonnaga seotud tervise- ja äririskid. 

On vaja kiiremini jõuda tegudeni: mitte-tegemisel on ajas järjest suurem hind, olgu selleks välja surnud looma- ja taimeliigid või aina kulukamad keskkonnaga seotud tervise- ja äririskid. 

Helen Sulg

Korduvalt mainiti lahendusena sektorite ja piiriüleste temaatiliste teekaartide kasutuselevõttu (Blue Economy Roadmap, NetZero Roadmap, Nature Positive Roadmap), mis annaks selged suunad, vastutajad, tulemused, tähtajad ning suunaks rahastust. Teekaartide sisendiks peaks olema selgus lähteolukorrast ehk arenguruumi on elurikkuse seires, loodushüvede mõõtmises ning hinnastamises koos digilahenduste ja rahastusinstrumentidega.

Jagus ka eri sihtgruppidele keskenduvaid arutelusid, näiteks olid arenguriikide kõrval fookuses põlisrahvad ja kogukonnad, noored ja naised, linnade. Paljud arutelud ja ettekanded on järele vaadatavad ürituse kodulehel.

• Paradoks: nii probleem kui lahendus on samal ajal rahas?

Vähem arenenud riikidelt jäi läbivalt kõlama sõnum, et USA ja lääneriigid oma suurtootmistega Aasias ja Aafrikas on peamised loodusressursside kasutajad ning peavad tulema appi kliimamuutusi leevendama tagajärgede käes kannatavatele vaesematele riikidele. Rõhutati, et ilmastiku äärmused, saasteprobleemid ja konfliktid ressursside nimel põhjustavad humanitaarkriise ning kliimapagulust, mis jõuavad paratamatult ka nö tugevamate riikide õuele. Filosoofilisem arutelukoht oli, kas raha saab lahendada kõik arenguriikide mured ning kui palju doonorriigid peaksid sekkuma kohalike otsustesse, et kuhu ja kuidas raha suunata.

Maailmapank hindab, et aastaks 2030 peaks üleilmne investeeringute maht keskkonnahoidu kolmekordistuma, selleks on analüüsitud erarahastuse mobiliseerimise võimalusi looduskaitsesse. Tõdeti, et oleme jätnud tootmise ja tarbimise kasvule orienteeritud majandusmudelites õiglaselt hinnastamata loodusressursid. Majandust edendavad riiklikud investeeringud tekitavad samal ajal üha uusi keskkonnakulusid, st maksame tagajärgede eest üha suuremat hinda. 

Alternatiivse lahendusena mainiti korduvalt tasamajandust (degrowth) ja looduspositiivsest majandusmudelit (nature-positive economy). Kolumbia keskkonnaminister Carlos Eduardo Correa Escaf tõi võrdluse: „Kui planeet Maa oleks pank, tegutseks me ammu tema ees tekkinud võlgadest ja makseraskusest vabanemise nimel. Täna kipume selle asemel liikuma järjekordsest assambleest ja lepingust järgmisse.“

• Roheline innovatsioon sinises majanduses?

Kliimamuutustest tingitud põud ja näljahäda puudutab valusalt paljusid riike, määrab arenguabi vajadusi ja põhjustab regionaalseid pingeid. Vee kasutajad ja valgalad on sageli piiriülesed, seega saab koos eksisteerimine peituda õiglastes majandusmudelites ja kokkulepetes.

Teiseks on vaja innovatsiooni ehk vaadata vanu praktikaid uute silmadega. Veemajanduses näiteks tuleb suunduda üha enam vee taaskasutuse poole: looduspõhise lahendusena vihmavee kasutamisele kastmisveena ning reovee jääkmudast energia tootmisele. Arenenud riikides toimub innovatsioon reeglina kiiremini kui arenguriikides, seega tuleks veeteemadel teha koostööd nii üleilmselt kui ka kohalikul tasandil.Temaatilist arutelu saab järele vaadata siin.

• Millest peaks jäätmeprobleemi lahendamist alustama? Ikka inimesest?

Elektroonikajäätmed ehk e-jäätmed on kiiresti kasvav jäätmeliik tekstiili ja plastide kõrval. Igal aastal visatakse ära ca 50 miljonit tonni elektroonikatooteid, see teeb sektorist maailma kõige kiiremini kasvava jäätmevoo põhjustaja. Kasvu põhjuseid on mitu: maailma rahvaarv kasvab koos majandusliku heaolu jõudmisega aina rohkemate inimesteni, tehnoloogia areng on kiire, IT-toodete hinnad langevad, toodete eluiga lüheneb. Arenenud riigid on seejuures jätkuvalt probleemi suurimaks põhjustajaks, kuid ka arengumaad on neile kiiresti järele jõudmas.

Zero-Waste ehk null-jäätme eesmärkidega on eriti hädas arenguriigid ja väiksed saareriigid, kuna jäätmed tekivad kohalike tootjate ja tarbijate kõrval ka ookeanist ning võimekus kohapeal jäätmetega tegelemiseks on piiratud. Probleemi on samas teadvustatud, roheinnovatsiooniga tegeletakse ja katsetamisel on erinevaid pilootprojekte. Samas on omanikuta jäätmed ja kogumise korraldamine murekoht väga paljudes riikides, selle juurpõhjusena nähakse ikka inimese käitumist tarbijana. Temaatilist arutelu saab järelvaadata siin.

• Milline on noorte roll keskkonnaprobleemide leevendamisel ja lahendamisel?

Üha enam on rahvusvahelistesse aruteludesse ja lahenduste otsimisse kaasatud noored. Neil on jätkusuutlikuma ja tervislikuma planeedi saavutamisel keskne koht, olgu see siis vastutustundlikumas tarbimises, rohehariduses või innovatsioonis, aga näiteks ka lapstööjõu ekspluateerimise ja tervisemurede teemades.

Üha enam on rahvusvahelistesse aruteludesse ja lahenduste otsimisse kaasatud noored. Neil on jätkusuutlikuma ja tervislikuma planeedi saavutamisel keskne koht.

Kersti Liivorg

UNEP pöörab erilist tähelepanu noorte tegevusele keskkonnavaldkonnas, näiteks pakutakse avatud platvorme suhtlemiseks otsustajatega. Just vee- ja jäätmeteemalistes aruteludes toodi välja noorte rolli uudsete lahenduste disainimisel, sellega seoses ka laiemalt rohehariduse temaatika olulisust riikide hariduspoliitikas. Näiteks on oluline luua praktikavõimalusi ja töökohti, et erialaseid teadmisi edendada.

Ka KIK panustab oma toetusportfelli kõrval ka ise noorte teadlikkusse ja kaasamisse keskkonnahoidlike lahenduste leidmisel Negavati ja miniNegavati konkurssidega. 

• Mida saad mõõta, seda saad muuta?

KIKlaste vaates olid huvitavad arutelud seotud keskkonnamõõdikutega. Näiteks on Soome, Rootsi, Taani ja Norra asunud omavalitsuste vaates keskkonnajalajälge mõõtma ja selle alusel kliimakompassi arendama. Idee on sarnane KIKi eestvedamisel innovatsiooniprogrammis arendatava keskkonnaseieriga, mis annaks parema arusaamise, millistes valdkondades on ressursside kulu ja inimtegevuse mõju suurim ning millele rohepöördes keskenduda omavalitsuse vaates.

Ka Maailma Loodusfondi (WWF) looduspositiivse majanduse teekaardi tutvustamisel jagas Soome keskkonnaminister Emma Kari muret, et negatiivne muutus toimub maailmas kõikjal, sh Soome elurikkuses ning hoiatas massiliste väljasuremisriskide (nn mass-extinction) ees.

Lühiajaline üksiku tarbija ja riikide kasu vaade ületab täna ökoloogiliste piiride taju. Mai lõpus kinnitas Soome kliimaseaduse ning ettevalmistamisel on uus looduskaitse seadus. Elurikkuse kaitseks on hakatud Sir Dasgupta raporti põhjal looduskapitali käsitlema teiste kapitalidega sarnaselt, sh mõõtma ja hinnastama eesmärkide ja mõõdikute alusel.

Eesmärk on ühiskonnas luua arusaam, et looduse mitte-hoidmisel on hind ehk alternatiivkulu ja -tulu. Soome astub seega samme kliimateema integreerimiseks finantsjuhtimisse riigis laiemalt (eelarve/riigirahandus). Vajame sektorite ülest pingutust: riik, teadlased, inimesed, omavalitsused, kogukonnad.