Miks peaks riik toetama taastuvvesiniku projekte?

Foto: Aron Urb

Keskkonnainvesteeringute Keskus avas eelmisel nädalal vesiniku taotlusvooru pea üheksale miljonile eurole ning detsembris said toetuse neli Eesti vesinikuprojekti kokku 40,5 miljoni ulatuses, mõlemad EL taaste- ja vastupidavusrahastu toel. 

Riigi toetuste valguses on küsitud, miks on riigil vaja taastuvvesinikku toetada, kui nii tehnoloogia kui toodetav vesinik on hetkel kallis, transpordis saab juba praegu kergemini kasutada näiteks elektriautosid ja miks mitte kasutada taastuvenergiat otse?  

On selge, et iga uue tehnoloogia kasutuselevõtt ja vastava turu käivitamine on kulukas. Ka praegu on elektriautod ja vesinikautod veel pigem kallimad kui sisepõlemismootoriga autod, kuid uuringud näitavad, et masstootmise suurenemisega ühtlustuvad peagi ka hinnad. Teise poole tehnoloogilistest vajadustest moodustavad tootmine ja tankimine. Loogika on lihtne – kui pole tanklat, pole mõtet osta veokit. Kui on tankla, on vaja ka vesiniku tootmist, kuid tipptehnoloogilise tootmisüksuse rajamine on kallis. See on põhjus, miks riik toetab praeguses, kaubanduslikus “null-faasis”  vesiniku kasutuselevõtu soodustamiseks tervikahelate loomist, mis koosnevad tootmisest, tarnimisest ja kasutamisest.

Ülemaailmne võidujooks 

Väga aktiivne tegevus taastuvvesiniku kasutuselevõtuks on toimumas paljudes kliimamõjudele ja taastuvenergeetikale mõtlevates riikides. Hea näitena saab tuua Austraalia, kus 2023. aasta mais kuulutati välja vesinikuoksjoni eelarvega ligi 2 miljardit eurot, selle eesmärk on Austraaliast teha suurim taastuvvesiniku tootja maailmas. Pikalt ja põhjalikult on vesinikuga tegelenud Jaapan, kus juunis 2023 valmis uus senisest ambitsioonikam vesinikustrateegia, millega seati hinnaeesmärk 2030. aastaks 2,3 €/kg. Väga intensiivseid samme just eri tegevustele toetuste andmisel nii vesiniku kui sellega seotud tehnoloogiate tootmise osas on astunud ka Põhja-Ameerika, eriti USA, kus plaanitud taastuv- ja madala heitega vesinikutoomine aastaks 2030 on 9,3 megatonni aastas (Mt/a).

Euroopa Liit on hetkeseisuga vesinikuarengute liider nii plaanitud ja teoksil investeeringute mahu (107 miljardit €) kui nende absoluutväärtuse kasvu (35%) poolest viimasel aastal. Liidu tasemel on välja töötatud vesiniku strateegia, oleme olnud väga hoolsad just poliitiliste eesmärkide seadmisel ning seadusandluse ja definitsioonide korrastamisel, lisaks oleme sidunud ka mitmed toetusmeetmed taastuvvesiniku teemadega. Ambitsioonikas on eesmärk toota 2030. aastaks taastuv- ja madala süsinikuheitega vesinikku 13 Mt/a, millest üle 10 Mt/a on taastuvvesinik, lisaks on plaanitud täiendav taastuvvesiniku import 10 Mt/a. Rahastust on uuel eelarveperioodil taastuvvesinikuga seotud tegevusteks ette nähtud üle 20 miljardi euro. EL Innovatsioonifondis on alates selle loomisest olnud üheks fookusteemaks taastuvvesiniku tehnoloogia projektide toetamine. Avatud on esimene vesinikuoksjon, mahuga 800 miljonit eurot, ning juba 2024. aasta lõpus on oodata järgmist tootmise toetuste vooru mahuga kuni 3 miljardit nii sisemaise kui imporditava taastuvvesiniku tootmise toetuseks.

Meil on valik, kas Eesti kasutab enda konkurentsieeliseid ja soovib olla esimeste seas või jääda rongist maha, suurendada veelgi energiasõltuvust ning hakata energiat aina suuremal määral teistelt riikidelt sisse ostma.

Eva-Ingrid Rõõm, KIKi keskkonnaekspert

Meil on selge valik, kas Eesti kasutab enda konkurentsieeliseid ära ja soovib olla esimeste tehnoloogiainnovaatorite seas või jääda rongist maha, suurendada veelgi oma energiasõltuvust ning hakata vesinikku ning muid energiakandjad aina suuremal määral teistelt riikidelt sisse ostma.

Eesti asub nii taastuvenergia (eriti meretuule) kui ekspordi mõttes soodsas kohas. Trumbiks on meie hea asukoht meretuulte abil energia tootmiseks ja kasutuseks vesiniku tootmisel. Meie merealad on väga suured ja suurepärane tuulekiirus energia tootmiseks peaaegu pidevalt saadaval. Eesti kaudu oleks hea transportida meil ja Põhjamaades toodetud vesinikku Kesk-Euroopasse nii meritsi kui maitsi. Elering on koos teiste gaasisüsteemihalduritega alustanud juba tasuvusuuringuid ning Soomest läbi Mandri-Eesti Kesk-Euroopasse kulgev vesinikutrass on märgitud EL-is olulise tähtsusega infrastruktuuri projektide nimekirja. Kindlasti ei ole me ainsad, kes selles suunas mõtlevad – taastuvenergiale üleminek ja tuulepargid on laialt levinud lahendus ja väga palju kiireid arenguid selles osas toimub nii Põhjamaades kui Hollandis.

Vesiniku hind ja selle langus

Taastuvvesiniku keskmine müügihind on praegu veel ligi kolm morda kõrgem taastumatu vesiniku turuhinnast. Mehhanismid vesiniku hinna allatoomiseks on elektrolüüserite tootmise laiendamine ja taastuvenergia hindade alanemine laialdasemal kasutuselevõtul, samuti kallineb pikemas perspektiivis süsinikuheite maksustamise tõttu maagasi hind, millest toodetakse taastumatut vesinikku. 

KIK tellitud uuring kinnitas, et tavapäraste ning madalate elektri tootmishindade juures on vesiniku tootmine ja sellest ka näiteks ammoniaagi toomine mõistliku kasumiga peagi võimalik. Meretuuleparkide rajamise vastu on nii Eestis kui ka lähiriikides suur huvi ja riik taastuvenergia tootmismahu suurendamise 100%-le sisetarbimisest aastaks 2030 võtnud oma eesmärgiks. Seega on tulevikus head eeldused mõistlikule hinnaskaalale jõudva taastuvvesiniku tootmise laiendamiseks olemas ja esimeste pilootprojektide läbiviimine hetkel igati asjakohane.

Investeeringud tasuvad ära

Näeme, et riigi ja Euroopa Liidu investeeringud taastuvvesinikku tasuvad end kuhjaga ära. Eestis on mitu ettevõtet, kes tegelevad vesinikutehnoloogiate arendamisega. 

Hetkel kasutatakse vesinikutehnoloogias vähesel määral haruldasi maavarasid, mille saamine on seotud nii sotsiaalsete kui keskkonnaprobleemidega. Eestis käib tugev vesinikutehnoloogiate alane arendustöö eesotsas Tartu Ülikooli VTEK-iga, muuhulgas tegeletakse ka kriitilistele maavaradele efektiivsete asenduste leidmisega. Teadlaste ja ettevõtete koostöö on juba leidnud kasutuste mitmetes rakendustes ning toob eeldatavalt sektorisse märkimisväärseid investeeringuid.

Eestil oleks võimalus suurendada kohalikku energiajulgeolekut ja majanduslikku sõltumatust alustades taastuvvesiniku kui transpordikütuste tootmist. Praegu suudame ise toota vaid vähesel määral biometaani, kuid ka siin on ees ootamas suurem tootmise laiendamine ja uute tootmisüksuste rajamine lähiaastatel. Nii biometaani kui taastuvvesinikku saaks kasutada ka pikemaajaliste strateegiliste energiavarude loomiseks, seda nii kriisiolukordades kui tippkoormuste ajal kiireks elektri tootmise suurendamiseks. Kui esialgu on räägitud gaasil töötavast auruturbiinist kui odava kapitaliinvesteeringuga kiirelt kasutusse võetavast lahendusest, siis kütuseelementide hindade langemisel on lootust, et võetakse kasutusele ka suuremahulised elektri tootmislahendused, mille efektiivsus oleks oluliselt suurem.

Uudse tehnoloogia kasutuselevõtt on kulukas, kuid on selge, et üleminek rohetehnoloogiatele tuleb. Eestil on taastuvvesiniku toetamisega võimalus ise panustada ja kohe kasutusele võtta uudne tehnoloogia. Saame luua selle kasutamisest endale konkurentsieelise, vähendada oma keskkonnamõju ning vähendada kütuste sisemaise tootmisega julgeolekuriske, selle asemel, et kinni jääda vanade vähem efektiivsete ja suurema keskkonnamõjuga tehnoloogiate kasutusse. Riigi tugi uudsete tehnoloogiate juurutamiseks on seega kohaliku taastuvvesiniku turu kiiremaks käivitamiseks igati põhjendatud.

Artikkel ilmus Äripäeva veebiportaalis 7. märtsil 2024.