Helen Sulg: kliima mõjutab äritegevust

KIKi arengu- ja koostöökoja juht Helen Sulg kirjutab õigus- ja finantsajakirja RUP septembrikuu numbris, et suvi tõi meile nukraid pilte Vahemere riike ja Hawaiid laastanud suurpõlengutest, kohalikke uudiseid põua valusast mõjust põllumajandusele ning ilmastiku-„pendli“ teises otsas hiigelrahest Saaremaal ja üleujutatud garaažidest Tallinnas.

Maa taluvuspiiride ning kliimariskide vahetu kogemine suunab meid kohanema, aga ka loodusega päriselt arvestama, säästma ja taastama. Ettevõtete vaates on keskne küsimus, milliseid väljakutseid ja võimalusi see toob, seda nii lühemas kui ka pikas vaates?
 

Ajategur on oluline

Kliimamuutusi kutsutakse õigustatult nurjatuks probleemiks, sest selle põhjused ja tagajärjed põimuvad, lahendused on aga keerukad või puuduvad sootuks. Nii takerdume tihti mõistetesse ja metoodikatesse: millised on andmed ja aegrida, milliste teemadega ja millises järjekorras tegeleda ning mida riik, ettevõte või inimene peab tegema?

Muudatuste juhtimise teooria järgi toimib tsükkel eitan-kauplen-lepin, seda kohati korduvate spiraalide ja emotsioonide saatel.

Kui Charles Darwinit ja evolutsiooniteooriat meenutada, siis ellu jäävad kiired kohanejad, mitte tugevaimad või targimad. Uuem teadus märgib lisaks, et võistleva ja nii-öelda „koer sööb koera“-mudeli asemel on märksa kestlikum koostööl ja sümbioosil toimiv elukorraldus, eriti kriitilistes olukordades ja pikas perspektiivis.

Võistleva ja nii-öelda „koer sööb koera“-mudeli asemel on märksa kestlikum koostööl ja sümbioosil toimiv elukorraldus, eriti kriitilistes olukordades ja pikas perspektiivis.

Helen Sulg

Looduskaitses on veel üks tore ütlus: ka mittetegemine on tegemine. Algselt kandis see looduse puutumatuna hoidmise mõtet, kuid ajas aina enam ka ennetavate ja kaitsetegevuste puudumisest tingitud kallite tagajärgede ehk pärandkulude hoiatust. Ajategur on kokkuvõttes ja igal juhul oluline: isegi kui kliimamuutused avalduvad Eestis praegu leebelt, on need tulevikus piisavalt suured ja põhimõttelised – millistes hoonetes elame ja kuidas energiat saame, mida sööme-joome ja tarbime, kuidas liigume?
 

Megatrendid ja kuumad märksõnad

Tulevikustsenaariume ja -trende uurivad organisatsioonid on juba mõnda aega ning aina tugevamalt edastanud loodusega arvestamise ja kliimakohanemise riski. „Meil on jätkuv tungiv vajadus kaitsta looduse kandevõimet, lahendada tervise ja heaoluga seotud väljakutseid, tugevdada (inimeste) osalust ja kaitsta demokraatiat ning tagada, et majandust ja tehnoloogiat arendatakse ja kasutatakse õiglasel ning jätkusuutlikul viisil,“ võtab Soome innovatsioonifondi SITRA tänavuse megatrendide ülevaate kokku üks selle eestvedajatest, SITRA strateegiajuht Katri Vataja. Kooskõlas SITRA sõnumitega on ka maailma majandusfoorum, OECD, rahvusvaheline energiaagentuur ja Eestis arenguseire keskus. Kunst on aga neid signaale üksiku ettevõtte keelde tõlkida.

Igal juhul on majandustsüklid läinud kiiremaks ja mitmikkriisid näivad olevat uus reaalsus, oma roll selle väite juures on ka avardunud inforuumil. Globaalsetest trendidest, nagu julgeolekuolukorra pingestumine, demograafilised muutused, majanduse jõujoonte nihkumine ja linnastumine, ei jää puutumata ka Eesti. Jätkub surve ressursside kättesaadavusele, tarneahelatele ja hindadele, samal ajal toob murrangulisi muutusi tehisintellekt.

Eesti eelis on selles pildis kõrge digitaliseeritus ja valdkonda koondunud kompetentsid, mille üks mõjutaja omakorda on suurepärane loodus ja elukeskkond. Väikese riigina sobime rohelahenduste mudeldamiseks ja oleme head jõudude mobiliseerijad.

Väikese riigina sobime rohelahenduste mudeldamiseks ja oleme head jõudude mobiliseerijad.

Helen Sulg

Teisalt tasub ka tunnistada meie nõrkusi – individualism ja vastandumine, ääremaastumine ja majanduslikud lõhed, „Väikse Peetri“ kadedus ja alaväärsus või ohvrimentaliteet, kohati uskumus, et teeme „saksa täpsusega vene lollust“, seda ka roheleppe puhul. Kohalikus vaates võib megatrendiks pidada ka üleminekut põlevkivilt taastuvenergiale ning survet kestlikult ja suurema lisandväärtusega metsade majandamiseks.

Vaadeldes lähemalt kliimamuutust ja looduse taluvuspiiride ammendumist kui megatrendi, võib prognoosida, et tuleviku tööstus põhineb suuresti ringmajandusel ja taastuvatel ressurssidel. Muutume säästlikumaks ning prügist saab toore. Kuumad märksõnad on puhas ja taastuv energia, toit ja joogivesi, laiemalt ökosüsteemide toimimine. Inimtegevus liigub maismaalt õhku ja merele – olgu selleks vertikaalhaljastus või vetika- ja kalakasvandused. Nõudlust ennustatakse rohetehnoloogiatele ja -taristule, mis aitavad keskkonda säästa ja taastada, toimivad looduspõhiselt ning lahendavad väljakutseid seoses ilmastikuekstreemsustega. Näiteks eeldavad põuad ning vihma- ja kuumalained uudseid tehnoloogiaid, nagu üleujutuste ja metsatulekahjude seire ning päästetehnika.

Ühe megatrendina on arvatud, et tuleviku majandusmudel arvestab finantsnäitajate kõrval keskkonnanäitajatega ning sunnib kestlikkusaruandluse ja taksonoomia regulatsiooni kaudu seda ka tõendama. Andmed, digitööriistad ja tehisintellekt saavad olla seejuures osa, kuid mitte kogu vastus valemile. Rohelahenduste mõju puhul tulevad mängu ikka tarne ja tootmisahelad, klassikaline tööstus ja tehnoloogia, lisaks sotsiaalne innovatsioon, kogukondade koostöö ja mõjuinvesteeringud. Viimased seavad ärilise kasvu kõrval või asemel sihiks keskkonnakahju ärahoidmise ja leevendamise, eksistentsiaalsete riskide ja katastroofidega kohanemise ning heidavad seejuures kõrvale riikide ja ettevõtete vahelised piirid.

Tihti annab niimoodi loodusele tagasi oma tarbimisahelaga keskkonnamõju põhjustanud korporatsioon – olgu näideteks ookeaniplasti kogumine joogitootja toel, pärandkoosluste ja lavendliväljade taastamine kosmeetikafirma poolt või toidukasvatuse, vee- ja energialahenduste loomine arenguriigis, kus ettevõte tegutseb. Omamoodi trend ja „must hobune“ on aga inimeste ja tööstuse väljaränne elamiskõlbmatutest piirkondadest, seda mitte ainult globaalses lõunas (termin, mis on kasutusel madalama sissetulekuga riikide identifitseerimisel riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise lõhe ühel küljel ehk arenguriikides ning mille teisel poolel on globaalse põhja riigid, mida võrdsustatakse arenenud riikidega) ja arenguriikides, vaid ka Euroopas.
 

Kui sa ei tegele kliimaga, siis kliima tegeleb sinuga

Selles infokülluses tekib ettevõtjal mõistetavalt küsimusi, millest üldse alustada, mida ja millises järjekorras teha, mida mitte teha. Kui olemas on ISO (International Organisation for Standardisation, rahvusvaheline standarditega tegelev organisatsioon), rohesertifikaat või on toote funktsionaalsus keskkonda säästev, kas siis on kliimateemaga asi korras?

Roheteekonna alguses on tark võtta aeg ja teha selgeks lähtekoht – hinnata tegevuse keskkonnamõju, äri- ja looduskeskkonna väljakutseid ning võimalusi. Rohejalajälje arvutamiseks on tänuväärse töö teinud kliimaministeerium ja pakkunud kasvuhoonegaaside arvutamise juhendi. Uuem teema on kestlikkusaruandlus ja kliimariskide juhtimine, millega praegu pangad, kindlustustööstus ja suuremad ettevõtted juba tegelevad ning ühel või teisel moel jõuab see ka teiste turuosaliste tegevusse, sealhulgas majandusaasta aruannetesse.

Sihi seadmisel tuleb ühest küljest lahendada oma „tagahoovi“ küsimusi, nagu keskkonnajalajälg, ressursid ja tarneahelad, klientide ja tellijate ootused, konkurents ja regulaatorite nõuded (load, maksud). Teisest küljest tasub aga pikas perspektiivis arvestada keskkonda koormavate majandusharude asendumisega kestlikega, nõudlust rohelahenduste järele ning ka selleks pakutavaid toetusi.

Nõudlus rohetehnoloogiate ja -teenuste järele on kindlas kasvutrendis ning väiksemast keskkonnajalajäljest on saamas konkurentsieelis, et mitte öelda hügieenifaktor ja ellujäämise küsimus. Heaks näiteks, kuidas ehitada oma äri lisakihina uudseid rohelahendusi ning leida selleks ka investeeringuid, on RagnSellsi Ash2Salt-põlevkivituha väärindamise tehas ning Oisul biogaasi tootmine loomakasvatuse sõnnikust ja lägast.

Nõudlus rohetehnoloogiate ja -teenuste järele on kindlas kasvutrendis ning väiksemast keskkonnajalajäljest on saamas konkurentsieelis, et mitte öelda hügieenifaktor ja ellujäämise küsimus.

Helen Sulg

Kui kompass paigas, siis samavõrra tähtis on tahe, talupojatarkus ja süsteemsus. Kliimamõjud on majandussektoreid läbivad – need puudutavad nii tootmis- kui ka teenusettevõtteid, nii põhi- kui ka tugitegevusi. Keskkonnateemadega tegelemist  organisatsioonis ei tasu ühe inimese õlule panna, vaid ehitada tegevusi laiemalt ja strateegiliselt. Tuumikus võiks olla juht, finantsist ja tootmist-teenust tundev inimene. Aeglasem ja vaevalisem tundub teekond neil, kes arendavad kestlikkuse teemasid turundustiimi eestvedamisel, sest nende tööriistaks on eelkõige „pakendamine“, mitte tarne-, tehnoloogia- või investeerimisotsused. Selline lähenemine võib viia kergesti ka asendustegevustele ja rohepesule.

Turule on tulnud hulk tööriistu, juhendeid, programme ülikoolide juures ja Rohetiigri akadeemia. Ka Euroopa Liidu toetustega on avanemas uusi võimalusi – näiteks EASi ja Kredexi ühendasutuse eestvedamisel meistriklass ringmajanduses ja ESG (environmental, social and corporate governance, jätkusuutlik ja vastutustundlik lähenemine äri majandamisele keskkonna-, sotsiaal- ja ühingujuhtimise aspektidest lähtudes) teemade juhtimiseks. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusportfell kasvab senise ressursiaudite ja investeeringute toetustelt laiapõhjalisemaks sh süsteemselt ennetavate, vältivate ja säästvate tegevuste investeeringutega. Ressursiauditite tegemine on ennast aastate jooksul tõestanud win-win-lahendusena keskkonna ja raha säästmisel ning investeeringute tegemisel.

On põhimõtteline otsus, kas osta jalajälje hindamine, kestlikkuse strateegia ja aruandluse koostamine teenusena sisse või teha seda ise. Palju määrab ettevõtte profiil ja kogemus. Esimestel sammudel annab välisekspert julgust, turvab ja aitab tekkida sisemisel kompetentsil. Õppimine tegemise kaudu on aga väärtus, sest oma äri sisu ja riske tunneb ikka kõige paremini ettevõte ise. Kodutöö tasub igal juhul teha – arvestada pakutava sisu, hinda, referentse.

Oma retsepti „kliimapiruka“ söömiseks pakkus mõni aeg tagasi välja Bill Gates raamatus „Kuidas vältida kliimakatastroofi“. Globaalselt emiteeritud süsinikutonnid jagati sekkumisteks teekonnal nulli, millest võiks võtta osa iga riik, organisatsioon ja inimene. Meedias ja majandusringkondades sai raamat hea vastuvõtu, kuid kriitikud osutasid vähesele arvestamisele kliimapoliitika ja väärtushinnangute muutumisega, ka süsiniku tunnelnägemisega ehk saasteainete ja elurikkuse kriisiga arvestamata jätmist. Gates vastas, et tema näeb juurprobleemi kliimas ning pakub lahenduse kui insener ja ettevõtja, mitte poliitik.

See paneb mõtlema Eesti poliitikas toimuvale, olgu selleks meediamüra ümber automaksu või kestlikkusaruandluse halduskoormus. Vajaduse arutelu järele, kui reaalne, ratsionaalne ja jõukohane üks või teine tegevus rohepöördes on, tõi aasta alguses välja ka president Alar Karis. Suvel aga osundas mõttekoja SALK juht Tarmo Jüristo, et sõna rohepööre on poliitikul targem üldse vältida. Jättes „r“-sõna kõrvale, jääb üle küsida, kas liigume ohvrite, kriisidega võitlejate või oma tuleviku arhitektide laines. Sellele saab vastuse anda oma südames iga üksik osapool, sest tulevik tekib meie igapäevastest valikutest ja koosloomest.