Eva-Ingrid Rõõm: taastuvenergeetikale üleminek - parem veel varem kui varem

Foto: Aron Urb

KIKi keskkonnaekspert Eva-Ingrid Rõõm kirjutab Eesti Päevalehe Roheportaalis, et taastuvenergeetika, sh vesinikutehnoloogia potentsiaali nii Eestis kui Euroopa Liidus ja maailmas üldisemalt ei tasu alahinnata.

Energiajulgeoleku ja energeetilise iseolemise teemad on aina olulisemad. Kliima soojeneb (endiselt!) ja optimaalseim viis selle vastu midagi ette võtta ilma, et meie elukvaliteet karjuvalt kannataks, on minna üle taastuvenergeetilistele, jätkusuutlikele ja ringmajandavatele lahendustele.

Kui kiiresti peaksime Eestis taastuvenergiale üle minema? Parem veel varem kui varem. Nii leierdatult kui see ka ei kõla, on piiratud ressurssidega maailmas selge, et esimesed võidavad, tagumised maksavad. Siseriiklik taastuvenergia tootmine meie laiuskraadil on juba majanduslikult isetasuv, energia hinnad börsil ressursinappuse tõttu väga kallid ja põlevkivist energia tootmine koos CO2 maksuga on kallis, seega ootamiseks pole põhjust. Põhiliseks piduriks puhtale energiale üleminekul näib täna olevat riikide võimekus keskkonna- ja majanduspoliitiliselt piisavalt kiireid ja jõulisi muudatusi teha ilma elanikele liigset elukalliduse tõusu peale surumata.

Viimasel ajal on taastuvenergeetika poolt argumendina välja käidud ka mitte vähemtähtis energiajulgeolek ja energeetiline iseseisvus. Lokaalne ja hajutatud taastuvenergeetika tootmine ja salvestamine on siin heaks lahenduseks. Lisaks vähendavad lokaalsed lahendused ka võrgukadusid ja vajadust jaotusvõrku liialt suureks paisutada.

On positiivne, et paljud taastuvenergeetika lahendused ongi juba praegu turu regulatsioonide ja tehnoloogiate odavnemise tulemusel energiatootmise kõige odavamad lahendused. Tuule- ja päikeseenergia tootmishind arvestades nii soetus- kui hoolduskulusid on toodetava energiaühiku kohta praegu juba odavam võrreldes taastumatute energiaallikatega, ilmselt ka tuumaenergiaga. Loomulikult on siin veel palju arenguruumi.

Eestis on eelkõige kaks probleemi: puuduvad piisavad taastuvenergia tootmisvõimsused ja taristu. See on küll lahendatav, aga võtab hinnanguliselt aega kümme aastat. Teiseks tuule ja päikese laialdasel kasutamisel on kriitiline tegur varustuskindlus. Peame olema nutikad optimeerijad, et võrku nii pikaajaliselt kui ka lühiajaliselt stabiliseerida, leidma salvestuslahendused ning kaaluma, kui palju kasutada jätkusuutlikust kohalikust biomassist energiatootmist arvestades, et ainult reoveesettest, loomsetest jäätmetest ja biojäätmetest ka kõigi vastavate ressursside kasutuselevõtul, ei piisa. Seega oleks ka puidu, loodetavasti siiski eelkõige puidujäätmete, kasutus teatud ulatuses vajalik.

Paljud lahendamata probleemid ongi seotud turutõrgetega – vesiniku tootmine ja salvestus on täna veel kallid, sama efektiivsusega kesk- või pikaajalisi salvestuslahendusi saab Eesti kasutada vaid piiratult. Näiteks on arendajatel plaanis kaks hüdropump-salvestuse projekti ja ilmselt rohkem me endale majanduslikult (või siis ümbertõlgituna geograafiliselt) lubada ei saa. Ettevõtlus üksi siin turgu reguleerida ei suuda, sest üksnes heast tahtest majanduskonkurentsis ei piisa ja uute lahenduste turule toomise tõkked tuleb ületada riigi toel ja abil.

Riik pingutab

Oma töös toetuste ja teenuste disainimisel KIKis, saan öelda, et riik pingutab. Raha on alati vähe ja alati toetuseta jäänutel võib tekkida emotsioone, et see läks valesse kohta, kuid „seest vaadates“ näen, et kõigil taastuvenergeetika toetustega seotud meetmetel on taga tugevad kliimapoliitilised põhjendused ja Euroopa Liidu-siseselt seatud eesmärgid, toetuste suunamisel kaasatakse huvigruppe, poliitikate väljatöötamisele eelnevad alusuuringud. Lähtutakse hetke parimast teadmisest, mis praegu on energeetikas paraku väga kiirelt muutuv.

Täna on käimas aktiivne uue struktuuritoetuste rahastusperioodi viimane lihv, milles on ka suur roll taastuvenergeetikal. Muu hulgas tähendab see lähiaastatel vesiniku terviktehnoloogiate, biometaani ja vähese heitega sõidukite kasutuselevõtu toetamist. Samuti Ida-Virumaal kaugküte taastuvkütusele ülemineku toetamist ning laiemalt ka üle Eesti kaugküttesüsteemide ja taastuvenergial põhinevate katelde uuendamist ja rajamist. Taasterahastust on tulemas meetmed nii tootmisettevõtetele taastuvenergia tootmisüksuste jaotusvõrguga liitmise toetamiseks kui soojus- ja elektri tootmisel nutikate salvestuslahenduste kasutuselevõtuks.

Igaühe panus on oluline

Kui üldiselt vaadata, siis tänu kiirele CO2 kvoodihinna tõusule ja taastuvenergiale üleminekule koostootmisjaamades oleme suutnud seni oma Euroopa Liidu ees võetud energeetika eesmärke riiklikult täita. Viimase aja energiahindade tõus on aga muidugi muret tekitav. Ainus, mida selles saab positiivset leida on, et igaüks praegu tõesti mõtleb läbi, mida teha, et energiatarvet ja kulutusi võimalikult madalal hoida – millised lahendused oleks optimaalsed kodus, tootmises, teeninduses, hoonete soojustamisel ja mujal. Energia tootmine ja kohapealne salvestus tunduvad aina atraktiivsemad, tark ja ajastatud tarbimine samuti. Julgen prognoosida, et päikesepaneelide paigaldamine kodumajapidamistes jätkub kiirenevas tempos, järjest enam lisandub seejuures ka salvestuslahendusi ja ajastatud elektrikasutust. Tarbimine kannustab innovatsiooni ja annab pikas perspektiivis loodetavasti ka pakkumise suurenemist ning paremat hinda. Skeptikutelt, kes tööstuslikku energiasalvestust perspektiivituks pidasid, küsiksin vastu, kummal juhul on kasumlikum energiat salvestada: kas juhul kui hind kõigub -15 kuni 150 €/MWh või 150 kuni 1000 €/MWh?

Mida siis ikkagi kokkuvõtvalt öelda? Kindlasti tuleb Eestis kiirendada taastuvenergeetikale üleminekut, kuna sel juhul võidab majandus odavamate energiahindade pealt, samuti elanikud ja ka riik. Iga taastuvenergeetikasse investeeritud euro suurendab riigi sissetulekut ja majanduse konkurentsivõimet ja vähendab riiklikke väljaminekuid näiteks energiahindade tõusuks vajaminevatele leevendusmeetmetele. No ja õnneks, kui seda kõike arukalt teha, nagu me ju loomulikult teemegi, võidab ka julgeolek, varustuskindlus, keskkond ja ühiskond tervikuna. Isegi valijad on rahul, kui elu on odavam ja õhk puhtam.

Artikkel on ilmunud 16. mail Eesti Päevalehe Roheportaalis.