Andrus Treier: vabatahtliku süsinikukaubanduse areng on atraktiivne, aga oma ohtudega

KIKi juhataja Andrus Treier kirjutab 20.04 Äripäevas, et vabatahtlik süsiniku kauplemisturg on kahtlemata vajalik, ent praegu on see pigem arengu algusfaasis ning kätkeb seetõttu osaliste jaoks riske. 

Keskkonna- ja kestlikkuse teemad on ettevõtetele järjest olulisemad. Seetõttu on võtmetähtsusega roheväidete läbipaistvus, lubaduste täitmine ja kommunikatsioon, sest majandusmudelite muutus omandab järjest laiemat mõju. Üha enam mõeldakse strateegilistele tegevusplaanidele ning tekkivad konkreetsed mõõdikud, tegevused ja eesmärgid.

Sarnaselt kohustusliku süsinikuturuga (Emissions Trading Scheme, ETS) hakkavad majanduslikke otsuseid järjest enam mõjutama kestlikkuse (Environmental, Social, Governance, ESG) näitajad. Ühelt poolt on tarbijad järjest nõudlikumad, teisalt on seoses kliimaneutraalsuse ambitsiooniga lisandumas hulk regulatsioone, mis nõuavad ESG põhimõtete kehtestamist.
 

Vabatahtlikku süsinikuturgu toidab huvi jalajälje vähendamise vastu

Kuivõrd valdav osa ettevõtetest oma tegevuse keskkonnamõju täielikult vältida ei saa, siis aina suuremat tähelepanu on pälvimas vabatahtlik süsinikukauplemisturg (VSK, Voluntary Carbon Market), mis tundub pakkuvat atraktiivset võimalust süsinikujalajälje hüvitamiseks. Ostjate huvi turu vastu tuleneb peamiselt sellest, et nende tegevuse keskkonnamõju kompenseerivad investeeringud uutesse ja täielikult kliimaneutraalsetesse tehnoloogiatesse on täna veel liiga kallid. Või siis pole lihtsalt võimalik oma tegevust teisiti korraldada. Näiteks kontorites või tootmises kasutatavat energiat ei saa üleöö rohelise vastu vahetada või ärireisideks on aegajalt vaja lennata, kuid üks ettevõte ei saa mõjutada lennukeid taastuvkütusega sõitma.

Ostjate huvi turu vastu tuleneb peamiselt sellest, et nende tegevuse keskkonnamõju kompenseerivad investeeringud uutesse ja täielikult kliimaneutraalsetesse tehnoloogiatesse on täna veel liiga kallid.

Andrus Treier

VSK turumahtu hinnatakse täna 2 miljardi euroni, kuid eri hinnangutel võib maht aastaks 2030 kasvada kuni 45 miljardini või isegi rohkem. Kasvu toidab huvi jalajälje vähendamise vastu, aga samavõrd meelitab turu kasvupotentsiaal teemaga tegelema sadu erinevaid ettevõtteid ja organisatsioone üle maailma alates standardite loomisest ja verifitseerimisest, arendajatest, vahendajatest kuni registrite, kauplemisteenuste ja riskide kindlustajateni. Sellise turu tekkimine ja areng on kindlasti vajalik, kuna motiveerib paljusid osapooli jalajälje vähendamise võimaluste osas kaasa mõtlema ning välja sõeluma üldiselt aktsepteeritavaid lähenemisi. Samas tasub silmas pidada ja arvestada, et tegemist on alles areneva ja pigem algusfaasis oleva turuga, millega kaasneb riske nii ostjate kui ka teiste turuosaliste jaoks.

Oleme KIKis teemale mõelnud, kuna see võimaldaks potentsiaalselt kaasata erarahastust riiklikult oluliste projektide elluviimiseks ja teisalt anda riikliku finantseerimisega algse tõuke tegevustele, mis puhtalt erainitsiatiivil tasuvad ei ole. Ometi on siin mitmeid agasid, mistõttu pole saanud konkreetseid samme astuda. Riigipoolseteks praktilisteks tehinguteks kipub olema liiga vara, kuna rahvusvahelised arusaamad pole veel välja kujunenud ning täna tehtu võib homme osutuda heade tavadega vastuolus olevaks.
 

Täiendava mõju põhjendamine ei ole lihtne

Jalajälje määramisega on seotud rida eetilisi ja arvutuslikke küsimusi. Järjest enam on diskussioone projektide tegelikust mõjust ja lisanduvuse (additionality) üle. Nagu on selgunud, siis pole paljud seni usaldusväärseteks peetud projektid kaasa toonud lubatud mõju. Seda on tagantjärele ka keerukas kontrollida. Näiteks mõjutavad looduses toimuvat väga paljud erinevad aspektid, samuti võib muutuda tarbijate käitumine energia kasutamisel. Üheks suureks küsimuseks on riskide vähendamine olukorras, kus mõni looduslik objekt tormi, kahjurite rünnaku vms põhjusel hävib. Selle vastu aitab piisav projektide maht ja portfell, kus peaks ootamatute negatiivsete arengute jaoks ette nägema puhvrit. Samuti on tekkinud võimalused selliseid riske kindlustada, mis aga ei taga jalajälje vähendamist ning võib kaasa tuua segaduse hilisema võimaliku kahjunõude hüvitamisel. Lisaks tekitada laiemaid süsteemseid riske VSK turul, kus ebaõnnestumiste puhul vastutus hajub.

Praktikas on väga keeruline määrata õiget baastaset (baseline) ehk olukorda, mis juhtuks, kui VSK projekti ei oleks ellu kutsutud. Arusaadavalt on raske ennustada, kuidas võimalikud arengud tulevikus konkreetse objektiga seotud otsuseid võivad mõjutada. Eriti ettevaatlik tasub olla projektide suhtes, kus lihtsalt hoidutakse mingitest tegevustest (näiteks metsa langetamine) ning püütakse saavutatud mõju näidata lisanduvana. Riigi vaates ei tohiks VSK projektid segada kohustusliku turu (ETS) toimimist ega sisaldada tegevusi, mis on juba riigi plaanides (Nationally Determined Contributions, NDC) ja kohustuslikud, mistõttu neid ei loeta lisanduvaks. Samuti on ebaselge, kuidas mõjusid arvestada näiteks juhul, kui 70% tegevusest on riigi rahastatud, aga sellele lisandub 30% eraturuosaliste panust. Kas üldse ja kui siis kelle arvele saab sellist jalajälje vähenemist arvestada?

Seejuures peaks projektide mõju olema olemuslikult püsiva loomuga (permanence). Ei ole just palju kasu, kui puitu kasutatakse ehitises või esemetes, mis 10 aasta pärast lammutatakse ja kasutatakse näiteks kütteks. Metsas kasvab puu märksa kauem ja püsivast mõjust räägitakse pigem 100 aasta perspektiivis, kindlasti ei saa seda määrata ühe-kahe aasta põhjal.
 

Odav alternatiiv ei too kaasa tegelikku mõju ega vabasta vastutusest

On igati arusaadav, et otsitakse võimalusi leida suhteliselt madala kuluga projekte, mis aga tekitab mitmesuguseid küsimusi. Näiteks metsastamise puhul võib süsiniku tonni omahinnaks kujuneda suurusjärk 10 eurot, samas on palju tähelepanu saanud elamute renoveerimisel kokku hoitud tonni omahind 700-800 eurot ja enam. Tunduks ju atraktiivne investeeringutest loobuda ja maksta igalt süsinikutonnilt sadade eurode asemel 10 eurot. Paratamatult tekitab see küsimuse, kas ikkagi päriselt midagi paremaks muudetakse või leitakse odavam võimalus sisulistest muutusteks loobumiseks. Odav hind ei tohiks tulla vähese või olematu tegeliku lisanduvuse ja keskkonnamõju arvelt. Eelistada tuleks investeeringud, mille täiendav positiivne keskkonnamõju on kindel ja soovitatavalt arvestab lisaks CO2 heitele muude kaasnevate keskkonnamõjudega.

Paratamatult tekitab see küsimuse, kas ikkagi päriselt midagi paremaks muudetakse või leitakse odavam võimalus sisulistest muutusteks loobumiseks. Odav hind ei tohiks tulla vähese või olematu tegeliku lisanduvuse ja keskkonnamõju arvelt.

Andrus Treier

Väga oluline on teha kõik, mis on võimalik ettevõtte enda tegevuses ja alles seejärel vaadata kompenseerivate meetmete poole. Lõpuks jääb ju küsimus, kes teeb ära kallimad tegevused? Soovitan suhtuda vägagi skeptiliselt olukordadesse, kus pakutavate projektide hind võrreldes ettevõtte enda kapitalikuluga (CAPEX) on madal. Sellise tegevuse tegelikku positiivset mõju võib olla keeruline selgitada.

Arvestades teema keerukust ja muutujate paljusust on erinevate süüdistuste vältimiseks õigem mõelda mitte konkreetse tonni hüvitamisele (Carbon Offset), vaid pigem panustamise väidete (Contribution Claim) sisustamisele. Viimasel juhul ei väideta hüvitamise tulemusel, et jalajälge pole, kuid oma mõju kompenseerimiseks on panustatud projektidesse, mis toovad kaasa positiivseid mõjusid kas süsinikujalajälje vähendamisel või ka laiemalt, näiteks elurikkuse säilimisel. Ennekõike tuleb ikkagi teha kõik, mis võimalik oma tegevuse kliima- ja keskkonnamõju vähendamiseks ja alles siis mõelda kompenseerivatele tegevustele.
 

Tasub analüüsida, kuid samme astuda ettevaaltikult

Kuigi täna on küsimusi rohkem kui vastuseid, siis ei tähenda see, et midagi ei peaks tegema. Kindlasti tasub VSK turu loogikasse süveneda ning võimalusi kaaluda. Kuigi rahvusvaheline regulatsioon on alles kujunemas, siis on tänaseks üht-teist paika loksumas ning välja antud ka esimesed head tavad. Neist üks selgemaid ja ülevaatlikumaid on Soome vabatahtliku süsinikukaubanduse heade tavade ülevaade. Lisaks tasub teema mõtestamiseks ning rohepesu ennetamiseks heita pilk peale 2022. a lõpus avaldatud EL süsiniku eemaldamise sertifitseerimise määruse (Regulation on an EU certification for carbon removal) ja roheväidete määruse (Green Claims Directive) eelnõudele, mis eelkirjeldatud teemasid täpsemalt käsitlevad. Ka Eestis on väljatöötamisel hea tava, mis saab tõenäoliselt põhinema viidatud materjalides tooduga sarnastele alustele. 

Tasub teema mõtestamiseks ning rohepesu ennetamiseks heita pilk peale 2022. a lõpus avaldatud EL süsiniku eemaldamise sertifitseerimise määruse ja roheväidete määruse eelnõudele, mis eelkirjeldatud teemasid täpsemalt käsitlevad.

Andrus Treier

Loodetavasti leitakse arutelude käigus mõistlikud kokkulepped, et jalajälje mõõtmine, aruandlus ja selle kontroll ei muutuks liiga koormavaks, vastutus oleks selge ning põhiosa rahastusest liiguks ikka projektide elluviimiseks, mitte ei kuluks standardite ja verifitseerimise, aruandluse, arendajate, vahendajate jt osapoolte tegevusteks.  Eelkõige on oluline mõtteviisi muutus. Oma tegevuse jalajälje teadvustamine ja selle üle diskuteerimine toob kaasa käitumise muutuse, mis omakorda mõjutab pikemaajalisi majanduslike otsuseid ja ettevõtte väärtust.
 

Artikkel ilmus 20. aprillil 2023 Äripäevas