Andrus Treier: taastuvenergeetikale üleminek igas mõttes mõistlik

KIKi juhataja Andrus Treier kirjutab 19. septembril ERR arvamusportaalis, et arvestades maailma suundumusi ja juba algatatud projekte on üheselt selge, et maailm läheb taastuvenergeetikale üle. Tegemist on mastaapse jõupingutusega, kus arusaadavalt tõstatub mitmesuguseid küsimusi - kas oleme üleminekuks tehniliselt ja majanduslikult valmis, kas meil on vajalikud materjaliressursid ning kas suudame tagada erinevate seadmete hilisema taaskasutuse?
 

Lühidalt on vastus jah. Tehniliselt ja majanduslikult on see võimalik, sealhulgas arvestades osapoolte reaalset sisulist ja finantseerimise valmidust. Ka Eestis on turuosalised aktiivselt tegutsemas. Teiste hulgas on KIK olnud kaasas mitmete oluliste initsiatiivide käivitamisele. Näiteks oleme aidanud käivitada biometaani tootmist ja kasutust, muuta efektiivsemaks kaugküttevõrkusid ja võtta katlamajades kasutusele taastuvaid kütuseid. Samuti oleme juures nii meretuleparkide arenduses kui ka vesiniku tarneahelate pilootprojektide ellu kutsumisel ning aitame jätkuvalt kaasa materjalide taaskasutuse ja ringmajanduse projektide käivitamisele.

Seega oma kogemusele tuginedes saan öelda, et pole põhjust arutada, kas taastuvenergiale üleminekut teha, vaid pigem, kuidas teha nii, et Eesti ühiskond sellest kõige rohkem võidaks? Eestis on väga soodsad tuuleolud, mõistlikus koguses kasutatavat päikeseenergiat ning potentsiaalselt head võimalused nii mere kui ka maa termaalenergia kasutuseks. Tootmisvõimekuse loomine on nii tehniliselt, majanduslikult kui ka materjalikasutuse mõttes mõistlik.
 

Eestis on väga soodsad tuuleolud, mõistlikus koguses kasutatavat päikeseenergiat ning potentsiaalselt head võimalused nii mere kui ka maa termaalenergia kasutuseks. Tootmisvõimekuse loomine on nii tehniliselt, majanduslikult kui ka materjalikasutuse mõttes mõistlik.

KIKi juhataja Andrus Treier
 

Hind on madalam, negatiivsed keskkonnamõjud väiksemad

Tehnoloogiliselt on taastuvenergeetikale üleminek tehtav ning juba täna teadolevalt majanduslikult mõistlik. Kusjuures negatiivsed mõjud keskkonnale vähenevad. Vaadates erinevaid tehnoloogiaid on toodetava energia hind taastuvenergiajaamadel reeglina odavam kui fossiilseid kütuseid kasutavatel tehnoloogiatel. Tuule, päikese, hüdro, geotermaal ja biomassi energial põhinevate jaamade poolt toodetava megavatt-tunni maksumus jääb vahemikku  50-95 eurot. Gaasi- ja kivisöe, nagu ka tuumajaamadel, on hind kõrgem, ulatudes 125-135 euroni megavatt-tunni eest. Kõige selle juures on eri tehnoloogiate energeetiline kasutegur ehk see, kui palju sisendenergiast lõpuks elektrienergiaks muundatakse, samuti võrreldav või parem, olles vahemikus 40-90%. Geotermaal- ehk maapõueenergia kasutamise puhul saadakse kätte isegi 3-6 korda rohkem energiat, kui tootmiseks on vaja kasutada. Seega saame kätte rohkem energiat odavama hinnaga.

Kõigi taastuvtehnoloogiate puhul väheneb elutsüklipõhine kasvuhoonegaaside heide sõltuvalt võrreldavatest tehnoloogiatest 30-200 korda (!). Lisaks on enamasti väiksem veekasutus, mis on küll mõnevõrra suurem hüdro- ja geotermaalenergia puhul, kuid seejuures sisulist vee „ära kasutamist“ või saastamist ei toimu. See jääb alles. Isegi surmade arv toodetud teravatt-tunni kohta on kordades väiksem, eriti kui arvestada võimalike õhusaaste mõjusid. Kõigi nimetatud taastuvenergia tootmisvõimaluste juures on ressursside ammutamine maapõuest vajalik vaid tootmisüksuse loomiseks, remondiks ja utiliseerimiseks, samas kui taastumatute kütuste kasutamisel on see pidevalt ning kordades suuremas mahus vajalik ka energia tootmiseks.

Seega sisuliselt puudub majanduslik ja ka sisuline argument, miks ei peaks neid tehnoloogiaid kasutusele võtma. Seda enam, et kõik nimetatud tehnoloogiad on olemuslikult juba kümneid aastaid vanad ning tehnoloogiline valmidusaste kõrge. Näiteks hakkas päikeseparkide tehnoloogiate tõsisem arendamine juba aastal 1975, esimesed tuulegeneraatorid valmisid lausa üle-eelmisel sajandil. Pigem käib arendus eri tehnoloogiate energeetilise efektiivsuse tõstmiseks ja eri kasutusaspektide parandamiseks.
 

Seega sisuliselt puudub majanduslik ja ka sisuline argument, miks ei peaks neid tehnoloogiaid kasutusele võtma. Seda enam, et kõik nimetatud tehnoloogiad on olemuslikult juba kümneid aastaid vanad ning tehnoloogiline valmidusaste kõrge.

KIKi juhataja Anrus Treier
 

Kriitiliste materjalide varude küsimus on lahendamisel

Sageli tuuakse kriitikana välja vajadust kasutada tootmise sisseseade puhul erinevaid haruldasi metalle, mille kättesaadavus võib osutuda probleemiks. Tõsi, eri regioonide vahel ei ole maavarad jaotunud ühtlaselt ning teadaolevalt moodustavad eelkõige Hiinas ning mõnedes Aafrika riikides olevad kriitilise tähtsusega tooraine varud (CRM, Critical Raw Materials) enamuse maailma omadest. Näiteks tulevad Euroopa Komisjoni andmetel suur osa erinevates elektritootmise ja ülekande seadmetes ning juhtmestikes kasutatavate magneesiumi, volframi ja skandiumi tarnetest Hiinast (vastavalt 93%, 69% ja 66%), iriidiumist 92% Lõuna-Aafrika Vabariigist. Akutehnoloogiates vajaliku koobalti tarnetest 68% tuleb Kongost ning liitiumist 78% Tšiilist.

Siiski leidub mitmeid materjale ka siin, kus Euroopa Liidu-siseselt on vajadused suures osas või lausa kogu ulatuses kaetud, näiteks muu hulgas magnetite tootmiseks vajalik strontsium saadakse Hispaaniast. Kusjuures on huviäratav, et alles viimase aja geopoliitilised arengud on sundinud tõsisemat tähelepanu pöörama Euroopa-Liidu-sisestele geoloogilistele uuringutele, mille vastu oli seni huvi pigem madal. Seega on oodata uute maavarade avastuste kohta veel sarnaseid uudiseid. Nagu näiteks 2023. aastal Rootsist leitud üle miljoni tonni haruldaste muldmetallide varud või Norras avastatud tohutu fosfaatkivimi maardla, millest jätkub 55 aasta vajaduste katmiseks.

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks, et vähemalt 10% toorainest peaks tulema liidu seest ning 40% sellest oleks töödeldud kohapeal. Töö selles suunas käib. On alustatud mitmete initsiatiividega kriitiliste varude sõltuvusest vabanemiseks, sh ennekõike mittedemokraatlikest riikidest. Näiteks on Euroopa kriitilise tähtsusega toorainete määruse koostamisel komisjoni ettepanekuks, et  aastast 2030 ei ole kolmandatest riikidest lubatud tuua üle 65% strateegilisest toorainest.

 

Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks, et vähemalt 10% toorainest peaks tulema liidu seest ning 40% sellest oleks töödeldud kohapeal. Töö selles suunas käib. On alustatud mitmete initsiatiividega kriitiliste varude sõltuvusest vabanemiseks, sh ennekõike mittedemokraatlikest riikidest.

KIKi juhataja Andrus Treier
 

Materjalide ümbertöötlusvõimekus tuleb, aga mõne aja pärast

Euroopa Liidus kokku lepitud eesmärgi kohaselt peab tulevikus 15% toorainest tulema ringlussevõtust. Kuigi 15% ei tundu just üleliia suur ja tegelikult on taaskasutuse määr teatud metallide osas juba täna kõrgem (pliiakude pliist on taaskasutuses 95%, materjalidest vanaadiumi, volframi puhul on taaskasutus üle 40%), siis tervikuna on veel pikk maa minna ning eeldatavasti ringlussevõtu määrasid järk järgult pigem suurendatakse.

Kõik see kehtib ka taastuvenergeetika puhul. Seoses alles hiljuti kasvanud investeeringute mahuga antud valdkonnas lihtsalt ei ole veel materjale, mis olulises koguses kasutusest välja langeks. Laialdasem päikesepaneelide kasutamine algas 10 aasta eest ja nende kasulik eluiga on 25-30 aastat, seega on suurem taaskasutuslaine ees alles 15-20 aasta pärast. Seega on vara ette heita ümbertöötlusvõimaluste puudumist – sellisteks investeeringuteks pole veel aeg küps.

Küll aga võib olla kindel, et tulevikus selliseid võimsused rajatakse. Näiteks päikesepaneelide, arvutite, mobiilide ja nende akude jaoks on juba praegu tagasivõtt ja ümbertöötlus Euroopas kohustuslik ning esimesed tehased ka olemas. Teadaolevalt on tehnoloogiad ümbertöötluseks olemas ka tuulikute labadele. Ümbertöötluse näol nii päikesepaneelide, tuulikute kui ka liitiumakude korral on piisavalt suures mahus tegemist tulusa äriga. Pigem võib öelda, et igasugused tootmised ja tooted kujutavad endast tulevikus materjalipanka, milles peitub oluline väärtus ja midagi raisku ei lasta. Seda enam, et ümbertöötlus on nii energiakulu, keskkonnajalajälje kui ka veekulu mõttes kordades efektiivsem kui tooraine ammutamine.
 

On õige, et iga rajatise puhul tuleb keskkonnamõjudega arvestada ja neid põhjalikult hinnata, kuid siiski oleks rumal jätta niivõrd väikese negatiivse mõjuga looduse poolt pakutud võimalused kasutamata. Nagu keskkonnaküsimustes ja energeetikaturul ikka, siis ei saa siin vaadata kitsalt ühe riigi või kogukonna huve ja silmas tuleb pidada laiemat pilti. On mõistlik kui iga riik panustab üldisesse energeetika ja materjali taaskasutusvõimekuse arendusse vastavalt oma võimalustele, et süsteem tervikuna saaks tõhusal viisil toimida. Olgem nutikad seda kõike kasutama.